Ma ei kahtle riigi võlakirjaemissioonis

Sooviksin täpsustada mõningaid seisukohti riigi planeeritava võlakirjaemissiooni suhtes, kuna Äripäeva 30. mai vastavasisulisest artiklist (vt ?Analüütikud kahtlevad emissioonis?) võis jääda eksitav mulje, et ma ei toeta nimetatud emissiooni ja seda eelkõige seetõttu, et selle korraldamise fakt võib anda maailmale signaali, et Eesti on loobunud oma konservatiivsest laenupoliitikast.

Esiteks, uudist Eesti võlakirjaemissioonist võidakse tõlgendada tõepoolest negatiivse signaalina, kuid seda ainult väga pealiskaudse lähenemise tulemusena. Olen varemgi juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti riigi välisvõlg on väga väike nii oma absoluutnumbrilt, suhtena SKTsse kui ka (ja eriti) võrdluses enamiku teiste maailma riikidega. Seega analüütikutele ja kommentaatoritele, kes vähegi võtavad vaevaks süüvida asja olemusse, peaks olema selge, et nimetatud võlakirjaemissioon ei ole märkimisväärseks ohuks Eesti riigi senisele konservatiivsele võlapoliitikale.

Võimalike arusaamatuste ennetamiseks tuleks riigil siiski igaks juhuks teha selgitustööd rahvusvahelises pressis. Nagu öeldud, pealiskaudselt võidakse Eestit hakata võrdlema näiteks Argentinaga, mille valitsus hiljuti asus restruktureerima oma liigsuurt välisvõlga.

Paralleelide tõmbamise aluseks võib üsnagi õigustamatult saada tõsiasi, et Argentinas on samuti kasutusel valuutakomitee süsteem, mille jätkusuutlikkus on viimasel ajal väga teravalt finantsturgude huviorbiidis. Põhjused ulatuvad tagasi Brasiilia reaali devalveerimisele järgnenud majandusraskustele Argentinas.

Riik peaks tegema selgitustööd ka selles, kui suur ja milline osa täpsemalt praegusest välisvõlast on plaanis restruktureerida. Eilsest artiklist võis jääda mulje, et ma tingimata arvan, et fikseeritud intressimäär on see, mille poole püüdlema peaks, et riske maandada.

Teatavatel tingimustel võib see ehk tõesti olla nii, kuid kindlasti mitte alati ja see sõltub palju situatsioonist rahaturgudel, mida emissiooni toimumise planeeritud ajaks on raske ette aimata. Siiski näib, et maailmas on trend hetkel jätkumas intressimäärade languse suunas ja sügiseks võib olukord olla isegi sobiv intressimäära fikseerimiseks suhteliselt madalal tasemel.

Nii näiteks on riik siiani arvestanud planeeritavate võlakirjade kuluks ca 5,1-5,15%, kuid arvestades euribori (tänane tase ca 4,46%) langust viimase paari kuu jooksul võib see kulu kujuneda madalamaks kui 5%. Samuti on riskide maandamiseks kasulik asendada dollarites ja muudes mitte-eurovaluutades denomineeritud laenud eurovõlakirjadega.

Olen toetanud seisukohta, et riik võiks nimetatud võlakirjaemissiooni teha ka kodumaisele turule. Saja miljoni euro suuruse emissiooni müümine valdavas enamikus kodumaistele investoritele oleks jõukohane mõnelegi kohalikule finantsinstitutsioonile. See aitaks arendada kodumaist finantsturgu luues kohaliku nn benchmark?i, mille järgi hinnata muid finantsinstrumente, sealhulgas ettevõtete võlakirju ja ka aktsiaid. Positiivsemate arengute korral võiks see panna koguni aluse korraliku korporatiivvõlakirjade turu tekkele, mis võib langetada laenukapitali hinda kohalikele ettevõtetele ja pakkuda huvitavat investeerimisvõimalust investoritele, kes praegu on sunnitud leppima suhteliselt piiratud fikseeritud tulususega instrumentidega.

Kahtlen, kas Eestis ikka on analüütikuid, kes kahtlevad riigi praegu planeeritavas võlakirjaemissioonis. Vaielda võib üksikute korraldamisega seotud momentide üle või siis selle üle, miks aastaid tagasi üldse võeti laene, mis polnud denomineeritud Saksa markades või miks juba varem kõrge intressiga laenude refinantseerimist pole toimunud. Varasemate vigade tunnistamiseks pole kunagi hilja.