Tulekahjuandurid sisaldavad radioaktiivset ainet

Nende väljavahetamine ohtlikkuse ja amortiseerumise tõttu kindlustab kümnetesse miljonitesse küündiva käibe suurematele tuletõrjetehnikat paigaldavatele firmadele.

Mõõduka tasu eest korjab andureid kokku radioaktiivsete jäätmete vaheladu ALARA.

Praeguseks on firmasse toodud 5571 suitsuanduritest pärinevat kiirgusallikat. Vanade, plutooniumi sisaldavate andurite ALARAsse toomist ei saa kellelegi kohustuslikuks teha.

Üks ?tuumaandurite? üle arvepidaja on Eesti Kiirguskeskuse vaneminspektor Rein Saral. Ta paneb dosimeetri käima ja läheneb oma kapile, mille riiulil on neli väikest süütuna näivat sõrmepikkust jubinat. Poole meetri kaugusel on kõik korras. 10 cm kauguselt näitab aparaat kahe-kolmekordset looduslikku fooni.

Kui dosimeeter asetada peaaegu andurite vastu, on foon looduslikuga võrreldes juba 50kordne.

Eesti seaduste järgi tuleb kasutut kiirgusallikat, mille pinnal ületab kiirgustase 5 mikrosiivertit, käsitleda radioaktiivse jäätmena. Selline on ka rahvusvaheline praktika.

Teadaolevalt ei ole Eestis seni ametlikult mõõdetud, kui suur on kiirgus siis, kui anduri kaitsekapsel katki teha. Kuna Eestis on selliseid andureid kümneid tuhandeid, asub meie riik jätkuvalt Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri huviväljas. Agentuuri ametnikud pärivad aeg-ajalt keskkonnaministeeriumile alluvalt kiirguskeskuselt andurite saatuse kohta aru.

Asjatundjate arvamused selliste andurite ohtlikkuse üle kõiguvad seinast seina. Tuumajäätmete hoidla ALARA üks juhtidest Henno Putnik asetab kiriku keset küla: ?See on ohtlik, kui kapsel puruneb ja laialipudenenud osakesed kuidagi peaksid näiteks käte küljest organismi sattuma.?

Pidev kokkupuutumine sellise materjaliga suurendab näiteks kasvaja tekkimise riski. Kui neid paarikaupa taskus kanda, rääkimata nende lammutamisest, on see tervisele kahjulik, väidavad arstid, sh kiirguskeskuse asejuhataja dr Tamara Makarova. Kuna tegemist ei ole lõhkekehadega, ei pruugi ka täiskasvanud pealtnäha süütutes, rusikasuurustes vidinates peituvat ohtu tajuda.

Asjatundjate väitel pärinevad plutooniumi sisaldavad suitsuandurid 70ndatest ning on toodetud valdavalt Leningradis. Nende puhul räägitakse alfa-, aga ka nõrgast gammakiirgusest. Üle Eesti paigaldati andureid nagu mujalgi N Liidus kümneid tuhandeid. Et tegemist oli väga eesrindlikuks peetud tehnoloogiaga, võisid nendega uhkustada eelkõige suuremad tehased ja tähtsamad riigiasutused.

Nõukogude ajal olid radioaktiivsust tähistava märgikesega andurid kõik väga täpselt arvel. Kui nad on üksikutena ruumi laiali paigutatud nagu andurid ikka, ei ole nad kiirgavad. Küll aga hunnikus koos.

Eesti Vabariigi ajal anti plutooniumi sisaldavate andurite üle arvepidamine tervisekaitse inspektsioonile. Viimaselt võttis selle omakorda üle keskkonnaministeeriumile alluv kiirguskeskus.

Taasiseseisvumise järel tekkisid kontrollimisse tühikud. ?Meie elus ei ole midagi sada protsenti arvel,? möönis kiirguskeskuse asejuhataja Tamara Makarova.

ÄP küsitlus kümmekonnas suvaliselt valitud koolis ja haiglas näitas, et asutuste haldusjuhid polnud vana tüüpi andurite ohtlikkusest midagi kuulnud.

Vaid 11korruseline Merimetsa haigla, mis oli neid pungil täis, saatis oma andurid ALARAsse. Mujalt on ehitusfirmad andurid viimaste aastate remondituultes prügimäele visanud.

Kiirguskeskuses on praegu kirjas 22 asutust, mis vana tüüpi tulekahjuandureid valdavad. Kokku ripub neid asutuste lagedes praegu 3000 ringis. Narvas, tehases Balti ES (endine Baltijets) on andureid 600, Dvigatelis 450, Tallinna teletornis 200 jne.

Dvigatel tahaks neist vabaneda, kuid tehasel pole Rein Sarali andmetel tuumajäätmete vahelaole ALARA-le maksta tühisena näivat umbes 11 500 krooni nende utiliseerimise eest. ?See on valus küsimus, utiliseerimise kulu peaks siiski kandma riik,? möönis Makarova. Praeguste seaduste järgi maksab utiliseerimise eest riik, kui radioaktiivne seade on peremeheta.

Kui Dvigatel peaks tüdinema raha otsimisest ja need 450 tükki korraga prügimäele saadab, muutuvad andurid peremehetuteks. Siis võivad need saada ka poisikeste mängukannideks.

?Prügimäele on neid palju läinud,? möönis inspektor Saral.

Kaasaegsetes tulekahjuandurites kasutatakse palju ohutumat materjali, ameriitsiumi. Kui need on oma aja ära elanud, võib kaasaegseid andureid käsitleda olmejäätmetena.

Turvaseadmeid paigaldava firma Pristis andmetel maksab üks tulekahjuandur 320?380 krooni. 60 ruutmeetri kohta on vaja paigutada kas üks optiline või kaks temperatuuriandurit. Kauplustes, koolides jm on andurid kohustuslikud. Nende paigaldamine ja hooldus lisab kümmekonnale suuremale valvetehnikafirmale kümneid miljoneid käivet.

___________________________________________

Plutoonium on saanud nime planeet Pluuto järgi. Hõbevalge, habras ja väga toksiline metall. Looduslikult leidub teda uraani- ja tooriumimaakides, esimest korda saadud 1940. aastal. Tegemist on tuumarelvamater-jaliga, mida peetakse ka perspektiivikaks tuumakütuseks. Allikas: EE

___________________________________________