Valuutakursid on poliitika meelevallas

Kui Tööpartei neli aastat tagasi Suurbritannias võimule tuli, reageeris naela kurss sellele kerkimisega nelja ja poole aasta kõrgeimale tasemele. Möödunud neljapäeval toimunud leiboristide kordusvõidule (tegelikult juba enne valimisi, kui võit oli enam-vähem kindlalt teada) reageeris Briti valuuta kursilangusega 15 aasta madalaimale tasemele.

Üks partei ja kaks täiesti vastandlikku suhtumist finantsturgude poolt. Milles on asi, kas Tööpartei on muutunud ettevõtlussõbralikust erakonnast selle vaenulikuks? Loomulikult mitte. Arenenud lääneriikides muudavad parteid oma programme harva ning ka päevapoliitilistes seisukohtades on muutused tavaliselt visad tulema.

Muutunud on hoopis finantsturgude arvamus Tony Blairi valitsuse suhtes. Neli aastat tagasi teenis valuutaturgude ovatsiooni rahandusministri otsus anda Suurbritannia keskpangale senisest suurem iseseisvus. Nüüdseks pessimismi põhjuseks on leiboristide valmisolek Euroopa rahaliiduga kiireks liitumiseks, mis võib mõjuda negatiivselt Briti ekspordi konkurentsivõimele. Valuutaturud on poliitika suhtes väga tundlikud, mis paneb poliitikutele väga suure vastutuse nii oma sõnade kui ka tegude eest. Eriti ohtlikud on poliitilised mängud väikeriikide valuutadele. Suurriikide valuutad on poliitika suhtes veidi immuunsemad, aga neid mõjutavaid tegureid on see-eest rohkem. Kuigi endisel Jugoslaavial on pealtnäha euroga vähe pistmist, sai euro kursi järsk langus alguse Kosovo kriisist.

Seega tuleks valuutakursside liikumise ennustamisel jälgida hoolikalt ka poliitikat.