Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Iirlased ütlesid ?ei? inglastele, mitte meile
Iirlaste ?ei? Nizza lepingule on saareriigi taas meedia keskpunkti toonud. Rohkem teatakse aga Iirimaad omapärase imedemaana, kus küll peale labidaga kaevatava pinnaturba ja lambakarjamaade suurt rikkusi ei ole, ometigi on ELiga liitumise järel majandusareng ning elatustase nagu termomeeter päikese käes üles läinud.
Kuna see Iiri ime on suures osas teostunud eelkõige mitmete ELi abiprogrammide toel, on ka neist kümne küünega kinnihoidmine inimlikult mõistetav. Ka taibatakse Iirimaal suurepäraselt, et ELi astumata imeksid nad oma rohelise saare peal siiani näppu.
Samas pole iirlased loomult sugugi ahned ega omakasupüüdlikud, nagu arvata võiks. Olulist rolli mängisid Nizza lepingule ?ei? ütlemises tõenäoliselt ka hetkeemotsioonid. Nii oli koju saadetud rahvaküsitlust käsitlevas bülletäänis välja jäänud ELi laienemist puudutavad materjalid, justkui oleks tahetud seda punkti hääletajate eest varjata. Apsu ebaõnnestunud väljavabandamine lisas vaid õli tulle.
Ükski leek ei saa tuult tiibadesse, kui varem mingit sädet hõõgumas pole. Kindlasti ei ole selleks soov kõrge inflatsiooni kriitika pärast Brüsselile ?ära teha? või et iirlastes oleks juurdunud põhimõte ? uusi riike meepotile mitte ligi lasta. Küll on neil aegade hämarusest kana kitkuda vana ?hea? Inglismaaga, kes Iirimaad valitsedes ikaldusaastail rahva laisaks tembeldas ja külade kaupa nälga lasi surra.
Ehkki ulatuslik väljaränne USAsse on tänaseks ka oma positiivset poolt näidanud ? miljonid iirlaste järeltulijad peavad auasjaks oma vana kodumaad toetada Iirimaale investeerides ? pole meeltesügavusest see vana vimm kuhugi kadunud. Mis saab aga veel suurem salasoov olla, kui kunagisele valitsejale, oma hoiakutes märksa konservatiivsemale Inglismaale, elatustasemes kiirgalopis järele jõuda ja ehk möödagi minna. Hoogsaima arengutempo ajal siin pidureid tõmmata ja teha seda kaugemas tulevikus laiema ELi nimel, on, paraku, paljudele iirlastele ehk sama raske kui näiteks Eesti-Hollandi mängu viimased kümme minutit meile.
Kõik läheb oma rada ka EL-i puhul. Uut küsitluste tulemust saada ja väravaid lüüa jõuab ka viimasel hetkel. Oluline on ju mängu lõpptulemus ja see on põhimõtteliselt teada ? EL laieneb niikuinii ja meil peab sinna astumiseks igal juhul vaim valmis olema.
Ka pole iirlased ise selle ?ei? üle sugugi nii väga rõõmsad. Vanasõnagi ju ütleb, et seda kätt, mis toidab, koergi ei hammusta, kui ta just marutõves ei ole. Praegu juba tajutakse kogu Euroopa silmisse tekkinud negatiivset varjundit. Tänases tegelikkuses, kus rahvusvahelisel imagol on maa arengule määrav tähendus, võib see nii Iirimaa turismiärile kui eri tasanditel rahvusvahelisele suhtlusele negatiivseid tagajärgi kaasa tuua.
Selleks aga, et iirlasi ja nende pürgimusi mõista, ei piisa totrate oletuste/teooriate sulepeast välja imemisest, vaid igati kasuks tuleks ka avatud ja südamlike iirlastega kohapeal juttu ajada, kasvõi nende tumedat Guinnessi õlut kiita. Üht-teist iirlaste hingeelu ja nende käitumiste tegelike põhjuste kohta saaks teada küll.
Autor: Toivo Rande