Loomulik, et riigid kardavad konkurentsi tekkimist ebaefektiivsetes majandusharudes, kuid selline poliitiline mõtlemine on saanud vabakaubanduse arengut takistavaks teguriks.
Teine oht ? kui kõrvaldame kaubanduspiirangud vaid üksikutes majanduslikult efektiivsetes harudes, ei võimalda see koguda poliitilist toetust globaalsete vabakaubanduslepingute sõlmimiseks, mis toovad oluliselt suuremat kasu ettevõtetele, tarbijatele ja riikidele tervikuna.
Sektoriviisiliste kokkulepete tuliseim pooldaja on USA. Algust tehti mõne aasta eest WTO kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus. Kokkulepete tulemusel vähendati või kaotati tollid kümnes valdkonnas.
Ettevõtjate survel sõlmis USA sektoriviisiliselt kokkulepped telekommunikatsiooni, IT ja finantsteenuste valdkonnas. Teerajajaks oli infotehnoloogiakaubanduse (ITA) leping, mis jõustus esimesena 1997. a ja hõlmas 90% globaalsest IT kaubandusest, mille väärtust hinnatakse 600 miljardile dollarile aastas.
Veendudes, et sektoriviisilised kokkulepped võimaldavad ületada poliitilist vastuseisu uutele kaubandusläbirääkimistele asus ITA lepingut toetama ka EL. Tänu sellele, et ITA mudelit toetavad nii USA kui EL, on see võetud eeskujuks ka teistes valdkondades. 1998. a jõustus globaalne telekommunikatsioonikokkulepe ja 1999. a finantsteenuste kokkulepe.
Esmapilgul võib tunduda, et kokkulepped, mis kõrvaldavad tollitariifid jt regulatiivsed tõkked on suurepärane lahendus. Tegelikkus on siiski teine: tugev surve juhtivatelt tööstusharudelt, mis toetas Uruguai vooru läbirääkimisi, kadus peale sektorihuviliste kokkulepete sõlmimist IT, finantsteenuste ja telekommunikatsiooni valdkonnas. Vähenes neis sektorites tegutsevate ettevõtete huvi globaalsete vabakaubanduslepete vastu.
On põhjust karta, et tulevikus jäävad globaalsed ja multisektoraalsed vabakaubanduslepped sõlmimata. USA püüe piirata vabakaubandusläbirääkimisi teenuste ja põllumajandustoodete kaubandusega takistab üldisemate kokkulepete saavutamist, sest sellega kaob võimalus olukorraks, kus ühes sektoris tehakse järeleandmisi, et saavutada paremaid tingimusi teises valdkonnas. Lisaks ei hõlma sektorihuvilised läbirääkimised olulisi küsimusi nagu vaidluste lahendamine, dumpinguvastased meetmed.
Äsjane kogemus Aasia ja Vaikse ookeani regiooni riikide majanduskoostöö (APEC) foorumilt on näide probleemidest, mida sektoriviisilised läbirääkimised võivad tekitada. Pärast ITA lepingu ratifitseerimist kutsus USA APECi liikmeid üles intensiivistama sektoriviisiliste kokkulepete sõlmimist edendamaks regionaalset vabakaubandust. Kuid püüded saavutada kokkulepet 15 valdkonnas kukkusid läbi ?madala konkurentsivõimega, kuid poliitiliselt tundlike sektorite liberaliseerimise hind olnuks mõnede riikide jaoks liiga kõrge.