Juba maikuu hakul kirjeldasid perearstid seda, kuhu võib jõuda 1. jaanuarist 2001 kehtima hakanud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse muutmise seadusega. Selleni, et tulevikus elavad siinmail mitte lihtsalt pensionärid, vaid puudega pensionärid. Kolm kuud hiljem tuleb tõdeda, et diagnoos oli täpne, kirjutab Postimees tänases juhtkirjas.
Ehkki pärast kevadist madistamist õigustas sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja olukorda sellega, et seadusetegijate ring on piiratud, tõlgendajaid aga musttuhat, on toetuse saajate, omavalitsusametnike või perearstide süüdistamine kohatu. Kõrge ametnik ehk teab tuntud kõnekäändu pinnust ja palgist silmas.
Kui ikka on võimalus endale perearsti juures mõni ?viga? vormistada - arstide kinnitusel midagi ikka leiab - miks peaks siis inimene sellest sotsiaalministeeriumi antud seaduslikust õnnest loobuma?
Et seaduseloojad sellist käitumist ei eeldanud, on nende viga - ju siis ei tunta paljude inimeste tegelikku olukorda ega osata prognoosida kitsikusse sattunute käitumist. Aga töötu haarab kinni ka õlekõrrest, olgu selle suuruseks kas või 200 krooni. Just nii palju on võimalik saada keskmise puude korral.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Nii et mõisa köis las lohiseb? Ministeeriumiametnikud näevad probleemi ja mõtlevad selle aasta jooksul lahendada. Seda näevad ka omavalitsustegelased, aga kuna tegemist on riigi rahaga, siis pole see vist nende mure.
Aga just poliitikute ja neid teenindavate ametnike asi on panna piir pettusele ja seeläbi kujundada petjates arusaama, et seadusega ette nähtud raha on mõeldud ikka tegelike puuetega inimestele.