Sotsiaalharta nõuab liiga suuri garantiisid

Eesti on tunnustanud Euroopa Nõukogu sotsiaalhartat, mis seab tööandjale kohustused töötaja heaolu tagamisel tööperioodil ja ka garantiide tagamise töökoha kaotamisel.

Sotsiaalministeeriumi asekantsleri Tiit Kaadu sõnul on kõik harta artiklid, millega Eesti on ühinenud, ettevõtetele kohustuslikud. ?Kuigi harta on Eestile õiguslikult siduv dokument, tuleb nentida, et tööandja pole harta nõudmistega kursis. See ei kehti ainult harta kohta ? samavõrra halvasti tunnevad tööandjad teisi Eestile siduvaid välislepinguid töö valdkonnas,? tunnistab Kaadu.

Kuna harta ratifitseerimine on riikidele vabatahtlik, on Eesti võtnud harta 31 artiklist täitmiseks 26 ja neistki vaid 20 täielikult.

Sotsiaalminister Eiki Nestori sõnul ratifitseerivad riigid vaid neid harta artikleid, mille rakendamine on neile oluline ja jõukohane. Sotsiaalharta on Euroopa Nõukogu ja liikmesriikide kokku lepitud miinimumstandardid ja neid riike, kes ratifitseeriksid kõik artiklid ja lõiked algusest lõpuni, pole ning ratifitseerimiseks seda ka ei nõuta.

Eesti Ametiühingute Keskliidu (EAKL) sotsiaalsekretäri Harri Taliga sõnul tähendab osa sätteid tööandja jaoks eelkõige teatud moraalseid kohustusi, millest paraku paljud tööandjad seni Eestis veel kuuldagi ei soovi. Kokkuvõttes tähendab see, et kõiki ettevõtte tegevust puudutavaid olulisemaid küsimusi on tööandja kohustatud arutama ka töötajaskonna esindajatega.

Kui siiski kokkuleppele ei jõuta, on tööandja vähemalt selgitanud olukorda, selle tekkepõhjuseid ja oma tegutsemiskava ning kuulanud ära töötajate arvamused ja ettepanekud.

Taliga sõnul seab harta lisaks moraalsetele kohustustele ka kohustuse tagada töötajatele õiglased töötingimused ja sotsiaalne kaitse.

Tööandja peab artiklite elluviimiseks investeerima töökeskkonda ehk töötingimuste ja töökorralduse parandamisse, mis lõppkokkuvõttes vähendab kutsehaiguste osakaalu ja ravikulusid.

Kutsehaigusi tekitavad kõige rohkem kuvariga töötamine, seadmete vibratsioon ja ülekoormus. Vibratsiooni tekitavad enamasti aegunud masinad. Ülekoormuse põhjuseks võivad olla valed töövõtted, valesti kujundatud töökoht (vale töötasapind ja istumiskõrgus, halb valgustus jne) ning vähene puhkus sundasendis ja sundliigutustega töötamisel. Näiteks peab tööandja paigaldama tööruumidesse ventilatsiooni ja tagama kuvariga töötajatele vajadusel prillid. Kui on korralik ja kaasaegne ettevõte, kus nende probleemidega on kogu aeg tegeletud, ei ole tegemist mingite müstiliste investeeringutega.

Kaadu sõnul teeb muret 4. artikli 1. lõige, mis kohustab maksma töötajatele õiglast töötasu, et tagada töötajale ja tema perekonnale inimväärne elatustase. Eesti ei ole võimeline praegu täitma kohustust õiglase palga maksmise osas, kuna see artikkel eeldab küllalt ulatuslikke muudatusi ettevõtete palgapoliitikas.

Taliga sõnul on õiglase palga küsimus hetkel suhteliselt ebaselge, sest Eesti riik ei ole seni pidanud vajalikuks üldisesse palgapoliitikasse sekkuda. Tööandjana on riik üldjuhul ajanud madalate palkade poliitikat, st maksnud oma palgaliste põhimassile nii vähe kui võimalik. ENi järgi on aga õiglase palga piir 60 protsenti riigi keskmisest palgast ja vaid kuni 5 protsendi töötajate palk võib jääda alla selle piiri.