Miks kurnata kodumaiseid tootjaid?

Lõviosa Eestis toimuvate tarbijamängude korraldajatest on kodumaised ettevõtted. Miks on see nii? Kui suured rahvusvahelised kontsernid saavad lubada endale ülikalleid turunduskampaaniaid, siis meie ettevõtted peavad oma toodete reklaamimisel raha hoolikamalt lugema. See ongi viinud turundusjuhid tõdemuseni, et kuluka teleklipi kasutamisest võib anda efektiivsema tulemuse hoopiski tootele loosikupongi lisamine.

Kui loteriiseaduse eelnõust peaks saama seadus, võivad mitmedki ettevõtted tulevikus tarbijamängude korraldamisest loobuda. Sest kehtestatava kõrge maksukoorma ning mitmete bürokraatlike ettekirjutiste tõttu muutub taolise müügiedustusvõtte kasutamine majanduslikult ebaotstarbekaks.

Eesti turg ei luba oma väiksuse tõttu kohalikel tootjatel teenida hiigelkasumeid. Samas on meie väikesel turul nii mõneski sektoris tegemist lausa hüperkonkurentsiga. Näiteks toiduainetööstuses tuleb mitmetel kohalikel tootjatel teha oma toodetele värvikirevaid luksuspakendeid, et ostjad kaubalettidelt ikka nende kauba valiks. Paljudes Lääne-Euroopa riikides, kus teatud turusegmendid on nii seaduste kui konkurentsi tulemusena jaotatud, me sellist priiskamist ei näe. Pilkupüüdva pakendi, mille atraktiivsus on pahatihti pöördvõrdeline keskkonnasõbralikkusega, peab ju lõppkokkuvõttes kinni maksma tarbija.

Kui riik kavatseb tarbijamängud maksustada analoogselt muude loteriidega, teeb ta sellega karuteene eeskätt kohalike tootjate kaupu eelistavatele tarbijatele kui ka iseendale. Tõenäoliselt jääb siis meie tootjatele kaks võimalust: kas lisada tekkivad kulud kauba jaemüügihinnale või loobuda tarbijamängu korraldamisest. Esimesel juhul kaotab nii kohalik tarbija kui tootja, teisel juhul jääb riik ilma nii loodetud kui ka senini tarbijamängude korraldamiselt kaudselt laekuvatest maksudest.

Just toiduainete puhul on riigi kaudne toetus oma ettevõtetele hädavajalik. Eestis on toiduainetööstusele soodsa ettevõtluskeskkonna loomine tähtis sellegi poolest, et antud majandussektor on üks suurimaid tööandjaid. Riik ei tohiks siin piirduda üksnes kodumaiste toiduainete tarbimise propageerimisega, vaid ka läbi seadusandluse aktiivselt looma kohalikele toiduainetööstustele soodsaid arenguvõimalusi.

Eesti Loto juhatuse esimees Monika Salu püüab Äripäevas (13.08.01) riikliku lotoettevõtte näitel tõestada, et ka riik võib olla hea ärimees. Panemata kahtluse alla Eesti Loto praegusi häid majandusnäitajaid, tekib mul siiski küsimus, kas head äri saab ajada teiste turuosaliste tegevusvabadust seaduslikult piirates. Tarbijamängud võivad ju tõesti olla lotoettevõttele pinnuks silmas, kuid tegemist on siiski põhimõtteliselt teistsuguse nähtusega.

Klassikaline loterii müüb meile lootust ja võiduvõimalust, tarbijamäng on aga kaubale kaasnev lisaväärtus. Kui lotomängija tarbib sihipäraselt konkreetset lototoodet, siis mingile kaubale või teenusele tarbijamänguga kaasa lisatava kleepsu või kupongi võib igaüks oma äranägemisel kas ära visata või siis kaasa mängida.

Ainuüksi selle põhimõttelise erinevuse pärast poleks riigikogul õige maksustada tarbijamänge analoogselt loteriidega, rääkimata muudest kirjeldatud majanduslikest aspektidest.

Autor: Helve Remmel