Maja stiil dikteerib kujunduse

Kõik, mis väärib säilitamist, tuleks kindlasti alal hoida. Muidu võib juhtuda, et meil ajalugu polegi, elame kõik ühesugustes, seest kipsplaadiga ja väljast plastikuga vooderdatud karpides.

Olen seoses oma erialaga jälginud kodurajajate maitse-eelistusi ehitus- ja viimistlusmaterjalide valikul. Iseseisvuse algaastail kaotasid paljud eestlastele omase kaine mõistuse. Reklaamisäras tundusid välismaised ersatsmaterjalid ahvatlevamad kui meile iseloomulikud ja väärtuslikumad naturaalsed. Liialt palju kasutati sünteetikat: plastikut, laminaati jne. Mõttetult palju kipsplaati. See etapp tundub läbitud olevat ja meie oma ehituskunsti traditsioone on taas hindama hakatud.

Vana maja remontides ei pea alati kõiki põrandaid välja vahetama. Lähiminevikus ehitatud hoonetes on tihti väärtuslik täispuidust (tamm, saar, pöök) liistparkett, mida ei maksaks kindlasti ilma mõjuva põhjuseta tänapäevase laudparketiga asendada. Liistparketil on pikk iga. Teda saab palju kordi üle lihvida, mis muudab ta nagu uueks.

Laudparketil on väärispuidust ainult pealmine kiht, mida ei saa lõputult nühkida. Pealegi mõjub laudparkett eriti vanemates majades liialt steriilsena, sest tal puuduvad naturaalsele puidule iseloomulikud iluvead. Viimased annavadki vanale majale omamoodi võlu.

Laminaatparketti omale koju ei maksaks üldse tahta, kuigi seda palju reklaamitakse. Kõige odavamate iga on lühike ja kallid on sama hinnaga kui naturaalsed parketid. Hirm, et naturaalsele puidule võivad jääda kingakontsa jäljed, on liialdus. Vestibüüli ei kõlba ka odav laminaatparkett, mis kardab niiskust.

Miski siin ilmas pole igavene ja kui ühes kodus normaalset elu elatakse, tekivad ikka mõned täksid siia-sinna, mida ei pea häbenema.

Laudpõrandatega saab mitmeti talitada. Vanades majades on väga armsaid hästi laiadest laudadest põrandaid, milliseid tänapäeval enam ei tehtagi. Enamasti on nad värvitud. Remonti tehes võib neilt vana värvikihi maha hööveldada ja jättagi naturaalse lauapinna, mille võib siis kas uuesti värvida või peitsiga toonida. Mõnikord vajab vana põrand ka ülesvõtmist, kuid ettevaatlikult toimides jäävad lauad terveks. Lauad võib paksusmasinast läbi lasta ja uuesti põrandale panna.

Kauni põranda saab kividest (keraamiline plaat). Kivipõrandat sobib ka eluruumidesse panna. Rullmaterjalidest on kodus kasutamiseks kõige sümpaatsem linoleum, mida toodetakse väga paljudes värvitoonides ja mustrites.

Seinte viimistlemisel on levinumad tapeet ja värv. Kõiki materjale liigitatakse soojadeks ja külmadeks, akustiliselt neelavateks ja peegeldavateks. Tapeet on soe ja neelav, värv külm ja peegeldav.

Tapeetide valik on väga rikas. Tagasihoidlikest ühevärvilistest paberitest luksuslike tekstiiltapeetideni. Kõige kindlam on ühe kodu tarvis enamik tapeete valida ühest seeriast. Ühte seeriasse kuuluvad ühesuguse kujundusega mitmes toonis tapeedid. Samast seeriast on kerge omavahel sobitada ühevärvilist ja kirjut, erinevaid kirjuid, lisaks õiged bordüürid.

Mida silmatorkavam on tapeet seinal, seda enam hakkab kõik muu interjööris temast sõltuma. Kui seinakujundus on rahulik-neutraalne, jääb ta taustarolli ja sisustuselemente valides on valikuvõimalused suuremad.

Tuttav on pilt, kus bordüür seina ja lae piiril toale ringi peale teeb. Bordüüriga liialdada ei maksaks, sobib ikkagi kõrgetesse ruumidesse ja ajaloohõngulisse interjööri. Kui on vastupandamatu soov kasutada bordüüri, võiks temaga ka vabamalt ringi käia. On olemas ka tänapäeva kodu jaoks moodsa disainiga bordüüre, mida võiks kasutada ebatraditsiooniliselt. Erk värvitriip vertikaalselt seinal või triibuga raamitud seinavaated. Kas seinal värv või tapeet, oleneb kogu kujunduskontseptsioonist. Kõik valitud materjalid ja esemed peaksid omavahel sobima ja olema ühtsest hinnaklassist.

Värvitud seintel on variante lõputult. Sobivad mis tahes värvitoonid heledatest tumedateni. Värvitoonide mõju iga inimese puhul on individuaalne ja siin kindlaid reegleid polegi. Mõni tunneb ennast suurepäraselt erksalt värvitud ruumis, mille kohta värviõpetus ütleb, et selline kombinatsioon mõjub inimesele närviliselt.

Heledad värvitoonid muudavad ruumi valgusküllaseks. Heleda seina taustal hakkavad kõik teised värvid särama. Puhas valge mõjub veidi külma ja kõledana. Eelistada võiks äratuntava alatooniga valgeid. Kollaka, roheka või mis tahes tooniga valged mõjuvad soojemate ja põnevamatena.

Ruumi värvilahendusele mõeldes on kõige kindlam valida põhitooniks teile meeldiv värvitoon, mis peakski ruumis domineerima. Heaks koosluseks peetakse kokku kolme erinevat värvitooni. Tööde edenedes saab alati värvierksust lisada. Populaarseks on saanud mitme värvitooniga segatud mustrilised seinapinnad. Tulemus võib olla meeldiv, kuid väga palju sõltub maalri oskustest. Selliselt värvitud seinapinda võib ka vahatada, mis annab seinale siidise pehme läike.

Oli aeg, mil olenemata arhitektuurist löödi palju seinu üle püstlaudisega. Paljudes linnaelamutes on need sobimatud ja väga halva kvaliteedi tõttu säilitamist ei vääri. Kahekümne viie ruutmeetrist suvilat elamuks laiendades võiks kõne alla tulla puitpindade säilitamine. Kui karvased lauad hoolikalt siledaks lihvida, saab neist teinekord midagi päris nägusat. Võib viimistleda erinevalt, ka kattevärviga värvida.

Tundub, et meil on kaks rühma murelikke laeomanikke. Ühed on hädas tüüpkorterite jõnksuliste paneelidega. Teise rühma moodustavad eramajade omanikud, kus puitlaastplaatidest laes kõik katsed pragusid kaotada ebaõnnestuvad. Kõige vähema vaevaga saab korrektse lae ehitada kipsplaadist. Laed interjööris on arhitektuuri osa, mille kujundus tuleneb hoone arhitektuursest stiilist.

Pikka aega oli meie ehitusnormides eluruumi kõrguseks 2,4?2,5 m. Madal ruum sai nii omaseks, et isegi kenad kõrged ajaloolised interjöörid ehitati ripplagedega madalaks. Inimene vajab elamus avarust ja õhku. Normaalne ruumi kõrgus võiks olla 2,6?3,0 m.

Tagasihoidliku kujundusega majja kuuluvad sama tagasihoidlikud laed. Rikkalike detailidega lagi mõjub lihtsas elamus võõrkehana. Ajaloolises interjööris peaks laed jääma endiseks. Kus on dekoor, olgu edasi. Kindlasti tuleks ära lõhkuda nõukogude ajal ehitatud ripplaed, mis enda taga põnevaid lagesid varjavad.

Vanades linnaelamutes on meeleolukaid puitlagesid. Praod värvitud puitlagedes saab korda silikooniga, mis tänu elastsusele seal hästi püsib.

Peegelpinnalisi metallist või mineraalkiudplaadist ripplagesid on kodukujunduses raske ette kujutada. Need sobivad rohkem ühiskondlikesse ruumidesse. Lihtsa kipsist ripplae võib ehitada koju kõrvalruumidesse (vannituba, WC), kus lae taha saab peita vajalikke tehnilisi seadmeid.

Kauplustes kohtab igasugust kraami, mis laed kauniks pidavat muutma. Kõige ebameeldivamad on mustrilised polüstüroolist plaadid, mida lakke liimitakse, krõbisev sünteetiline materjal ja peale selle olematu kujunduslik väärtus. Alati on kindlam kvaliteetne ja lihtne lagi, kujunduses võib aktsent olla ruumi teistel osadel.

Autor: Ivi?Els Schneider