Selle aasta kartulisaak oli hea ja talvevarud sain kätte 3 krooniga kilo. Mina olen madala hinnaga rahul, talunik aga ilmselt mitte. Ma sooviksin osta kartuleid sama hinnaga ka järgmisel sügisel, talunik tahab kindlasti rohkem saada, sest vastasel korral tuleb talu likvideerida ja minna linna tulusamat tööotsa otsima.

Pärast seda, kui kõik kartulid on müüdud ning kulud ja tulud kokku arvestatud, mõtleb talumees, mida teha järgmisel aastal. Kui hind jääb samaks, pole mõtet kartuleid maha panna, 4kroonise kilohinnaga tuleks veel ots otsaga kokku, aga 5 krooni kilo kindlustaks äraelamise.

Nii seabki talunik sammud panka, uurimaks, kas keegi on nõus tema kartulisaagi ette ära ostma. Rõõmsa üllatusena saab ta pangast teada, et on võimalik sõlmida optsioonileping tulevase kartulisaagi müümiseks hinnaga 4,5 krooni kilo.

Optsioon on õigus osta või müüa vara kindlaksmääratud tähtajal kindlaksmääratud hinnaga. Põhimõtteliselt ei ole tähtis, mis varaga on tegemist. Ajalooliselt said tulevikutehingud alguse just kaubabörsidel (Chicago kaubabörs, Londoni metallibörs). Tänapäeval sõlmitakse optsiooni- ja teisi tulevikutehinguid kõikidele väärtpaberitele.

Kartulite näite puhul on talumees riskimaandaja, ta soovib oma kartulite eest teenida garanteeritud tulu. Pank on aga spekulant, kes saab garanteeritud tulu optsioonipreemia eest, mida talunik pangale maksab. Pank aga riskib sellega, et kartulite hind kerkib järgmiseks aastaks üle 5 krooni.

Analoogiline on olukord aktsiaoptsioonidega. Näiteks Hansapanga aktsia hind on praegu 140 krooni kandis. Suuremad maaklerifirmad on pakkunud aktsia hinnasihiks kuni 200 krooni. Kui ma usun, et aktsia hind tõuseb poole aastaga sellele tasemele, võin optsioonilepingu sõlmides teenida 60 krooni aktsialt. Kui aga nii ei lähe, kaotan kogu optsioonipreemiaks makstud summa.