Eesti eurolähenemine ja ressursihinnad

Käesolevas kirjutises püütakse heita valgust sellele, millised on Eesti üksikindiviididest ressursiomanike majanduslikud võidud ja kaotused seoses jätkuva Eurointegratsiooniga. Rõhutatakse tõsiasja, et Eurolähenemise võimalikud tulud ei koosne üksnes ?dividendituludest? vaid ka ?kapitalikasvikust?.

Kuigi Eesti ametlik ühinemine Euroopa Liiduga on tõusnud päevakorda alles viimastel aastatel, on Eesti tegelikult Euroopale lähenenud juba 1980-ndate aastate keskpaigast alates. Majanduslikust Eurointegratsioonist sai seejuures tõsisemalt rääkima hakata pärast Nõukogude Liidu keskvalitsuse väliskaubandusmonopoli leevenemist 1989. aastal.

Alanud integratsiooniprotsessi algpositsioonist ja ulatusest annavad ehk kõige ilmekama pildi Eesti ressursside hinnaarengud.

1991. aastal moodustasid Eesti tarbijahinnad keskeltläbi 2 protsenti Euroopa Liidu tarbijahindadest ning Tallinna elamispinna ruutmeetri keskmine ehitusliku kvaliteedi erinevustega läbikaalumata hinnatase 1 Helsingi elamispinna ruutmeetri keskmisest hinnatasemest. Eesti keskmine kuupalk oli 18 Saksa marka ja vasekilo turuhind 0,25 Saksa marka (maailmaturul 3,4 Saksa marka).

Juba ainuüksi esimese iseseisvusaastaga (1992) tõusid Eesti suhtelised tarbijahinnad (Euroopa Liiduga võrreldes) 10 korda, Tallinna elamispindade suhteline hinnatase (Helsingiga võrreldes) 3 korda, Eesti keskmine kuupalk 6 korda (110 DEMini) ja vasekilo turuhind 8 korda (2,1 DEMini).

Üldist lähenemist ostujõu pariteedile Eesti ja Euroopa vahel finantseeris välisvarade massiivne sissevool, esialgu peamiselt eksporditulude vormis.

1992.aastal eksporditi kaupu väljapoole (endist) Nõukogude Liitu 450 miljoni DEM-i väärtuses (mis oli märkimisväärne edasiminek võrreldes 1991.a. paarikümne miljoni DEM-iga), Eestisse tehti 88 miljoni DEM-i väärtuses välisinvesteeringuid ning võeti vastu ka 140 miljoni DEM-i väärtuses riiklikku välisabi. Välisvarade sissevoolule andsid olulise panuse ka Läänes töötavate eestimaalaste töötasud ja eraisikute poolt vastuvõetud välisabi.

Eesti ressursside hindade lähenemine Lääne-Euroopa hinnatasemetele jätkus (kuigi esialgsega võrreldes oluliselt mõõdukama tempoga) ka kogu ülejäänud kümnendi vältel ? kuni tänapäevani välja.

1993 kuni 2001 aastail tõusid Eesti suhtelised tarbijahinnad 3,5 korda (60ni Euroopa Liidu tasemest), Tallinna elamispindade suhteline hinnatase 5,0 korda (16ni Helsingi tasemest) ja Eesti keskmine kuupalk 5,8 korda (630 DEMini ehk 16ni Euroopa Liidu keskmisest kuupalgast) ? ning värviliste metallide Eestimaised hinnad võrdsustusid maailmaturuhindadega.

Alates 1995. aastast hakkasid ühilduma ka reaalsissetulekud ? kui 1995. a. moodustasid Eesti sissetulekud per capita 33 Euroopa Liidu omadest, siis 2000. aastaks olid Eesti suhtelised reaalsissetulekud tõusnud 36ni.

Hindade ja reaalsissetulekute ühildumist finantseerinud välisvarade Eestisse sissevoolus hakkasid vaadeldaval ajajärgul enam domineerima otsesed välisinvesteeringud, mida aastatel 1993-2000 tuli Eestisse ca viie miljardi Saksa marga väärtuses ? oluliselt vähenes aga välisabi ja välismaiste töötasude osatähtsus. Välisvaluutade kohalik ostujõud sulas loetud aastatega.

Lähiajal kirjutan täpsemalt, kuidas on äriinformatsioon või selle puudumine mõjutanud ressursihindu.