Kuidas rahastada poliitikut?

Hiljutine kahtlase väärtusega integratsiooni- ja turvalisusuuringute rahastamise skandaal Tallinna linnas osutab eeskätt poliitikute oskamatusele ümber käia maksumaksjate rahaga, samuti ebaselgusele erakondade rahaasjades. Üks reegel tundub olevat siiski selge ? poliitikud võtavad sealt, kus võtta annab. Vanarahva ütlus, et isegi hunt ei murra kodu lähedalt, poliitikute puhul ei kehti. Tallinna juhtumit, kus linnainimeste raha läks Ühendatud Rahvapartei funktsionääride isiklikuks tarbeks, on lihtsam lahendada ? maksumaksja tagant varastamise vastu leiab rohtu kriminaalseadustikust. Keerulisem on selgus luua erakondade rahastamisel.

Kõige loogilisem on, et erakonnad peavad end ise ülal liikmemaksudest ? kõik rahasummad tulevad konkreetse liikme käest, summad on näha ja kergesti kontrollitavad.

Ja et erakonnad ei hakkaks nurisema raha vähesuse üle, võiks Mõõdukate meeleheaks olla liikmemaks astmeline ? vaesemad maksavad vähem, rikkamad rohkem. Kui seegi ei rahulda, võiks mõnel juhul ju kõne alla tulla ka nn sotsiaalne liikmemaks ehk kõige vaesemad ei maksa midagi.

Nii pole erakondadel karta, et rahapuudusel jääks mõnel inimesel sobivasse erakonda astumata. Ning mis veel olulisem ? ei mingeid anonüümseid rahaallikaid. Erakondade eestvedajad on eluliselt huvitatud liikmeskonna suurendamisest ning hakkavad selle nimel tõsiselt pingutama. Ilmselt aitab see parandada poliitikute mainet inimeste silmis.

Alles võiks jääda erakondadele toetus riigieelarvest vastavalt valimistel saadud kohtade arvule riigikogus ? see peaaegu nagu nende omateenitud raha.

Reformierakonna esimehe Siim Kallase möödunud aastal tehtud ettepanekul rahastada erakondi ainult riigieelarvest oli sama siht ? välistada anonüümsed rahastajad. Arutelu paraku soikus, kuid ka see ettepanek väärib kaalumist. Selge on see, et enne järgmisi valimisi tuleb erakondade rahastamises kord luua. Praegune olukord on äärmiselt piinlik.

Sellisel rahastamisviisil on mitu puudust. Esiteks ? selle sisseviimiseks tuleb tõenäoliselt makse tõsta. Ilmselt peaks siis ka maksumaksjatelt küsima, kas nad on sellega nõus.

Teisalt oleks meil juures aga veel üks rühm ülalpeetavaid ? poliitikud. See oleks äärmiselt ebaõiglane praegu puudust kannatavate suhtes, pigem võiks siis suurendada juba toetussummasid neile, kes ei suuda ise endaga toime tulla.

Erakondadele oleks see variant muidugi kõige mugavam ? kindel protsent riigieelarvest tagab regulaarse sissetuleku, ei mingit sponsorite vahet seerimist ja rahamangumist enam.

Paraku on poliitikutel ka kaudseid võimalusi kasutada maksumaksjate raha oma erakonna, aga ka isiklikes huvides. Tallinna näide neist värskeim.

Välistada tuleb poliitikute võimalused mängida munitsipaal- ja riigiasutuste juhtivate ametikohtadega, nagu viimaseil aastal on kombeks saanud ? küll sokutatakse neisse erakonnakaaslasi ja häid sõpru või kasutatakse neid poliitilise toetuse ostmiseks mõnelt teiselt poliitiliselt jõult. Eelmise kohatäitja vallandamis-, kompensatsiooni- , aga sageli ka kohtukulud tulevad maksumaksja taskust. Need ametid tuleb muuta apoliitiliseks, teisi sõnu tuleb tippametnikud valida konkursi korras. Miks mitte ka näiteks ministrid või linnapead.

Poliitikutele ei tohi jätta ühtki võimalust, ühtki lünka ühessegi seadusesse ? nad pööravad need enda kasuks ning maksumaksjate raha raiskamine jätkuks.