Viimastel nädalatel on räägitud sotsiaalmaksu kohustuse muutmisest tööandjalt töövõtjale. Kuid olulisemat rolli ettevõtte tegevusele ja kasumile omab töötajate tervis. Lisaks iga töötaja palgast makstavale 13-le ravikindlustusmaksule lisanduvad ettevõttes varjatud kulud seoses oma töötajate haigestumistega.

Varjatud kulud on tegemata töö, asendajate leidmine, asenduse kvaliteedist tingitud tööjõu langus, asendajate koolitamine, jne. Erinevatel hinnangutel moodustavad varjatud kulud umbes 40 kõigist kulutustest tervishoiule. Lihtne arvutus: kümne töötajaga ettevõttes, mis maksab Eesti keskmist palka 5767 krooni kuus, tuleb tööandjale aastas ligi 60 000 krooni varjatud kulu seoses töötajate haigestumisega. Sama probleem eksisteerib sisuliselt kõikides organisatsioonides, kõrgemate palkade puhul on varjatud kulu veelgi suurem.

Kes peaks üldse ettevõttes tegelema töötajate tervisega? Eesti kontekstis sobiks seda ülesannet täitma personalijuht. Lisaks arengu- ja motivatsiooniküsimustele võiks ta töötajate personaalse tervisega kursis olla.

Kui üksiku indiviidi puhul on keeruline ennustada tema tervisega seotud probleeme ja kulutusi, siis ometi on see võimalik teatud hulga inimeste puhul. Näiteks ei oska me öelda milline konkreetne jalakäija jääb järgmise aasta jooksul auto alla, samas on üsna täpselt teada kogu ohvrite arv. Analoogne situatsioon on ka töötajate tervisega. Miks ei võiks ettevõtte bilansis kajastuda lisaks muudele varadele ja kohustustele ka organisatsiooni suurima vara ? töötajate ? terviseindeks?

Ettevõtte huvi tema töötajate tervise vastu on suurem kui töötajatel endil kuna inimene ise ei pruugi olla oma tervise säilitamisest motiveeritud. Üks konkreetne võimalus, mida iga organisatsioon saab ära teha, on regulaarne tervisekontroll, mis võib näiteks koosneda vererõhu mõõtmisest, südametöö kontrollist ja keha kaalu jälgimisest.

Maailmapraktikast on teada juhtumeid, kus grupp kroonilise häda all kannatajaid palkab oma vajadusi täpselt teades poolteist arsti enda tervist jälgima. Konkreetsus mõlemal pool ravidialoogi tõstab motivatsiooni ja aitab elukvaliteedi parandamiseks õigeid otsuseid tegema. Sama näide joonib alla üha enam leviva trendi patsiendi muutumisel tervishoiu aktiivseks tarbijaks mitte passiivseks ootajaks.

Tulles uuesti tagasi terviseindeksi juurde, saame selle siduda firma varjatud kuludega. On teada, et Eestis on iga kolmas täiskasvanu hädas kõrge vererõhuga. Teisalt on uurimused näidanud et juba paarimillimeetrine vererõhu tõus toob kõrgema vereõhu puhul kaasa insuldi ja infarkti ligi kahekordse ohu kasvu.

Siit on lihtne järeldada, et töötajate tervise juba vähene halvenemine suurendab ettevõtte varjatud kulusid mitmekordselt. Olukorra kontrollimiseks on soovitav osta tervisejälgimise ja ?nõustamise teenust erakliinikutelt ja teistelt sertifitseeritud tervishoiuteenuse pakkujatelt. Ka Eesti tingimustes on olemas positiivsed näited, kus suurfirmad on sõlminud koostööleppeid erakliinikutega ning rakendavad regulaarset tervisekontrolli kogu ettevõttes.

Hea näitena on levinud gripivastane vaktsineerimine, kus firmade juhid on veendunud, et hoolimata erisoodustuse maksust tasub vaktsineerimine end ära just tervema ja töövõimelisema personali näol. Milleks peatuda ainult sellel? Võimalusi on rohkemgi!

Täna teatakse, et organisatsiooni suurim ressurss on tema töötajad. Lihtsate ja odavate meetoditega on võimalik tagada ettevõttele töötajaskonna kvaliteet regulaarse tervisekontrolli teel.

Kui sealjuures tõuseb ka töötaja enda elukvaliteet, võib olla kindel, et viimane eelistab pigem tööd firmas, kus tema heaolu eest muretsetakse kui ettevõttes, kes hoolib ainult enda bilansis olevast põhivarast.