Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
ID-kaardi soetamine olgu igaühe vaba valik
ID-kaardi (elektroonilise isikutunnistuse) kohustuslikkus või vabatahtlikkus võib ohustada lausa võimukoalitsiooni püsimist Toompeal.
Äripäev on seisukohal, et ID-kaart kui alternatiivne isikut tõendav dokument olgu vabatahtlik.
Kohustusliku passi kõrvale pole mõtet teist kohustuslikku dokumenti tekitada. Kes on veendunud, et ID-kaart tema elu ja asjaajamisi hõlbustab, see 150 krooni maksab ja ID-kaardi endale ka muretseb. Kes (esialgu) kasu ei näe, uut plastikutükki oma rahakotti ei lisa.
Samas on ID-kaart Euroopas levinud dokument. Isegi sedavõrd levinud, et välismaalased tulevad lennuki pealt, ainus kaasasolev dokument ID-kaart. Nad on harjunud ainult sellega läbi ajama ega kujuta ettegi, et Eestis ei tarvitse ID-kaart veel kehtida. Ses mõttes oleme progressis pisut maha jäänud.
Kui piiri ületamiseks pole viisat vaja, tundub ID-kaardist tõepoolest piisavat. Samas pääseks Eesti elanik välismaal lihtsamini Eesti asjade manu, kui käsutab oma digiallkirja.
ID-kaardil on ka tänuväärne integreeriv efekt: siluda siniste, punaste ja hallide passide emotsionaalseid vastuolusid. Vabatahtlikkuse vastuargument on nn kriitilise massi puudumine projekti käivitamisel just Eestis endas. Teisisõnu, esialgu ei pruugi olla ID-kaardiga midagi peale hakata. Riigil läheb e-teenuste juurutamine kõigele vaatamata aeglaselt. Erasektor on äraootaval seisukohal: kas tuleb kohustuslik või vabatahtlik ? sellest sõltub, kas investeerida või mitte. Kui riik kardab, et inimesed ei hakka ID-kaarti vabatahtlikult kasutama, siis järelikult pole sel ka kohustuslikuna mõtet.
Ometi tekkis nt pangakaartide kriitiline mass kiiresti ja vabatahtlikult. Meenutuseks: esimest korda sai pangakaardiga võtta välja sularaha 1994. aastal ainult Keila Panga automaatidest, mis pealegi ei töötanud online?is. Praegu ei kujuta elu ilma pangakaardita ettegi. Krediitkaardi omamise eest tuleb tasuda 300?500 krooni aastas, selle taustal on ID-kaart isegi odav. Ometi on pangad säilitanud ka kõik uuenduste vastaste õigused: sularaha võib alati saada pangakontorist. Samasuguse põhimõtte järgi peaks toimima ka riik.
Riigil tuleks püüelda võimalikult laia rakendusvõimaluse suunas: ühendada digiallkiri, haigekassakaart, töötõend, autojuhiluba, veregrupi teave, doonorikaart jne. Peab saama enda kohta käivaid andmeid erinevatest riiklikest registritest. Võib-olla tasub lisada maksevõimalused, kuigi eelkõige peab ID-kaart võimaldama suhelda riigi ja omavalitsustega. Turvalisuse probleemid on täpselt samad kui pangakaartidel, kuid viimased on loetud piisavalt turvaliseks. Kui ID-kaart peaks ära kaduma, saab selle kiiresti sulgeda. Näiteks passi kadumisel jõuab kurikael enne palju pahandust teha.
Kui valitsus on teinud ca 450 miljoni kroonise prohmaka ID-kaartide tellimisel, siis tuleb seda tunnistada. Kohustuslikuks tegemine ei aita seda viga kuidagi parandada.