Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võim on rahvale liiga kalliks läinud
Tallinna linnavolikogu ja Keskfraktsiooni liikmena tahan ma selgitada, mida me Reformierakonnaga allkirjastatud koostööleppega taotleme ja miks me seda tegime.
Võim on rahvale läinud liiga kalliks. Lausa uskumatu, et Mõõdukatel ja Isamaaliidul jätkub järjekindlust rahvale puru silma ajada rääkides arusaamatustest koalitsioonipartnerite vahel.
Inimestele on ammu selge, et võitlus võimu pärast käib ju üksikisiku ambitsioonikuse tasandil ja kõik võimu eest võitlejad on kaugenenud oma valijaist, kes ju tegelikult maksumaksjana maksavad need tubateatri poliitilised mängud kinni. Maksukoormus on ületamas taluvuse piiri. Selle asemel, et otsida võimalusi elanikkonna maksude vähendamiseks, soovib Isamaaliit hoopis võtta 1,5 mld kr võlgu, mis suurendaks iga tallinlase võlakoormust veel 3000 kr võrra aastas.
Olukorra stabiliseerimiseks ja ummikseisust väljatulekuks allkirjastati möödunud nädala reedel Tallinna volikogu kahe tugevama fraktsiooni Reformierakonna ja Keskfraktsiooni poolt koostöölepe. Selle kohaselt otsustati moodustada Tallinna juhtimiseks tasakaalustatud koalitsioon, mille ülesanne on struktureerida Tallinna linna juhtimine ja koostada uus 2002. a. tegevuskava.
On vaja leida tegusamaid lahendeid, mis aitaksid linlasi tekkinud olukorrast terve nahaga välja tulla. Võlg on võõra oma ja see tuleb alati tagasi maksta. Selleks, et maksta on vaja raha. Raha saamiseks on vaja luua töökohti. Seda sätestab ka koostöölepe kohustades linna soodustama väikeettevõtluse arengut ja luua seeläbi uusi töökohti kvalifitseeritud tööjõule. Samuti intensiivistada 2002. aastal töötute kasutamist linna heakorratöödel. Sellega luuakse töökohti ka kvalifitseerimata tööjõule.
Väljakannatamatu olukorrani on jõudnud oma kodu probleem nii tagastatud majades elavatele sundüürnikele kui ühiselamutes elunevatele inimestele, kes ei ole saanud erastada oma elamispindu. Tekkinud situatsioonis on ju süüdi riik. Oma osa selles on ka Tallinna linnavalitsusel, kes pole leidnud omavahendeid ega taotlenud ka riigilt raha munitsipaalelamute- ja korterite ehitamiseks, ostmiseks ja renoveerimiseks. Selle tulemusena on ka omanikud jäetud oma probleemidega üksi. Tegu pole ju tüliga omanike ja üürnike vahel nagu seda on seni püütud serveerida, vaid linna- ja riigitegelaste isiklike ambitsioonide rahuldamisega.
Koalitsioonilepe näebki ette omapoolse abi majaomanikele hoonete korrastamiseks, kiirendada linnalt elamispinda vajavatele isikutele eluruumide muretsemist rahastades seda linna poolt ning taotleda rahastamist ka riigi eelarvest.
Loomuvastasena tundub järjekordne järsk maamaksu tõus, ühistranspordi piletitele käibemaksu lisamine 18 ja ka veehinna tõus. Koostöölepingu kohaselt tuleb ka nendes küsimustes pidada veel asjakohaste instantsidega konstruktiivseid läbirääkimisi ja kinnitada maamaksumääraks Tallinnas 0,6, mitte nõustuda ühistranspordi piletihinna tõusuga ning töötada põhjalikult läbi aktsiaseltsiga Tallinna Vesi sõlmitud lepingud, et need vastaksid enam linnaelanike huvidele.
Linnajuhid peaks aru saama, et on vaja tõhustada sisulist koostööd ka teiste omavalitsustega. Isamaaliitlastest Tallinna linnapead on seni olnud arvamusel, et Eesti asub Tallinnas. Ent läbi aegade on Tallinn olnud samasugune linn nagu ükskõik milline teine linn Eestis. Toompea on vaid ajalooline koht pealinnas. Seega peab Tallinna juhtima ikka linnavalitsus, mitte Stenbocki maja.