Töötaja vastutab firma kui terviku eest

Inimeste mõtteviisi muutmine on keeruline ülesanne, vaata et kõige keerulisem ülesanne üldse. Kas aga ülesande keerukus on piisav põhjus selle lahendamata jätmiseks? See on omaette dilemma ? kas teha õiged asju või lihtsaid asju? Me küll teame, mis on õige asi, aga kas me oskame, tahame, julgeme ja viitsime selles osas midagi ette võtta?

Goldratti sõnum on: leia üles õige asi, tegelik juurprobleem, ja pühendu selle lahendamisele, mitte ära ürita sellest mööda vaadata ja selle lahendamist edasi lükata. Ära ürita selle asemel tegeleda palju lihtsamate ja vähemtähtsamate probleemikeste, sümptomite mahasurumisega. Iga probleemi lahendus peitub ju probleemis eneses ? kui jääb puudu probleemi lahendamise oskusest, siis tegelikult hoopis jääb puudu julgusest probleemile otsa vaadata, et selle ulatus endale täielikult selgeks teha.

Goldratt on valinud üüratult keerulise probleemi ? ta tahab muuta inimeste mõtteviisi, inimeste vastutuse ulatust. Kui seniajani oli suhteliselt levinud seisukoht, et igaüks ettevõttes vastutab iseenda, oma üksuse tulemuse ehk efektiivsuse eest, siis nüüd peaks iga inimene vastutama ettevõtte kui terviku eest. Kui kerge on niisugust muudatust mõtteviisis läbi viia? Kui paljud inimesed ettevõtetes on valmis võtma vastutust terviku eest? Kui paljud juhid on valmis tunnistama kõikide töötajate vastutust terviku eest?

Mida suurem on inimese vastutus, seda suurem on tema iseseisvus. Vastutusega kaasneb vajadus oma peaga mõtlemiseks. ?Sina proovi vahepeal ka ise mõelda? ? seda lauset kuuleme näidendi jooksul korduvalt. Isiklik kogemus ja terve mõistusega arusaamine asjadest omandavad olulisemalt suurema tähtsuse kui teistelt kuuldud arvamused ?kuidas peaks olema?. Unustada ära kõik õpitud valemid ja mõelda omaenda sõnadega, omaenda kogemusest lähtudes! Kui palju on neid asju, mida me võtame iseenesest mõistetavatena, ilma et meil tegelikult oleks vähimatki arusaamist nende kasulikest või kahjulikest mõjudest? Ilma, et meil üleüldse tekikski ideed asjades kahelda ja nende kohta küsimusi esitada? Naljakas, et nii on meid õpetatud ja nii toimitakse praktiliselt igal pool

Selleks, et saavutada soovitud tulemust, pidi Harala Univabriku meeskond rikkuma kõiki reegleid, mida kool ja luterlus neile õpetanud oli. Nad pidid põhimõtteliselt muutma oma tegevuse lähtealuseid, nad pidid tunnistama oma seniseid vigu, vigu oma senises mõtlemises. Kui palju üldse on meie hulgas neid, kes oleks valmis tunnistama oma mõtlemise vigasust? Ja veel enamgi ? kes oleks valmis ründama püha lehma?

Asja teeb eriti keeruliseks just see, et kõige kallim robot ja kõige suurem uhkus osutub peamiseks pudelikaelaks. Kõikidest pühadest lehmadest see kõige püham võib suure tõenäosusega osutuda pudelikaelaks, mis takistab kogu meeskonna tulemuste parandamist. Niisuguse pudelikaela teadvustamine ja sellega töötamine nõuab mõnikord erakorralist julgust ja isiksuse tugevust.

Asjad lähevad ju ikka pisut hullemaks, enne kui nad paremaks minema hakkavad. Paraku kehtib ka vastupidine ? asjad lähevad ikka pisut paremaks, enne kui nad hullemaks minema hakkavad. Sellepärast ongi nii lihtne segi ajada lahendust tõelisele juurprobleemile, mille elluviimine nõuab valulikku muudatust, ja pseudolahendust, mis kiirelt likvideerib nähtavale ilmunud valukoha. Aga tuleb meeles pidada, et varsti ilmub välja järgmine valukoht ja selle järel jälle järgmine ning iga järgmine on eelmisest tõsisem.

Tõeliste probleemide lahendamine nõuab aga muudatusi. Pidev areng nõuab muudatusi pidevalt. Millal see rabelemine ükskord otsa lõpeb, et saaksime rahulikult tootmisele pühenduda? Kardan, et mitte kunagi, või ehk alles siis, kui kirstukaas meie järel sulgub.

Autor: Katre Kelder