Hoiduge sümbolitest!

Argentina kriis on küdenud juba pikka aega. Maa on olnud murrangulises seisus tõepoolest juba nii kaua, et küsimus ei olnud enam selles, kas katel keeb üle, vaid millal see juhtub.

Argentina kriisi algpõhjused ulatuvad tagasi 1991. a. vastu võetud otsustesse, võitlusse ohjeldada järsku inflatsiooni, mis tähistas sõjaväelise hunta surmavaevasid. Tol aastal võttis Domingo Cavallo, kes oli siis juba rahandusministri ametipostil, vastu sümboolse otsuse kinnitada fikseeritud vahetuskursiga peeso väärtus dollari suhtes. Veel enam, ta viis selle otsuse täide veel teiselgi väga sümboolsel viisil, seades vahetuskursiks ühe peeso ühe dollari kohta.

Sümbolina ? miks mitte. Uus ?kõva? peeso tähistas Argentina inflatsioonilise ajastu lõppu, selle aja lõppu, mil maa näitas ennast ikka ja jälle suutmatuna nii oma eelarve, valuuta, inflatsiooni kui vahetuskursi kontrollimises. Sellest pidi saama uue ajastu algus, sellise ajastu, mil vastutustundlik, modernne Argentina avab ennast distsiplineeritud moel USA-le ja maailmale. Aga nagu õpetasid vanad kreeklased ? jumalad hävitavad, rahuldades meie soove või täites neid liiga täielikult. Ilma mingi kahtluseta moodustab Argentina kümne aasta tagune rahareform tänase kriisi juure.

Põhjus on peaaegu ilmne: Argentina ei ole USA ja peeso ei ole dollar. Argentina on väike majandussüsteem lõunapoolkeral; USA on põhjapoolkera suur ja mitmekesistatud majandussüsteem. Argentina ekspordib lehmi ja toorainet, USA ekspordib kõrgtehnoloogiat ja teenuseid. Argentina kaupleb Brasiiliaga, USA Jaapaniga. Argentina peab võitlema, et kapitali ligi meelitada; USA imab endasse kapitali kogu maailmast. See, et nendel kahel riigil on ühesugune vahetuskurss, on kuritegu loogika vastu ning osutus kuriteoks ka Argentina vastu.

Kuni 1999. aastani näis kõik tõestavat Domingo Cavallo otsuse õigsust. Argentina kasv oli kiire, tema inflatsioongi kadus kiiresti. Siis tekkis vältimatu bumerangiefekt: kibe löökide kombinatsioon raputas Argentina arengut: Brasiilia devalveeris oma valuuta reaali umbkaudu 50%; Argentina peamiste ekspordiartiklite ? toormaterjalide hind langes järsult. Kõik see juhtus samas, kui dollari väärtus elavalt kasvas, peegeldades Ameerika Clintoni-aastate buumi. Kombinatsioon oli tappev. Faktiliselt on Argentina kasv 1999. a. alates olnud tühine ning maa on kannatanud põhjaliku kriisi käes.

Rahanduskriis, mis Argentinas nüüd kõike valitseb, on hilisem ja peaaegu perifeerne. Mõõnaperioodi mõju all on eelarve defitsiit õhupallina suureks paisunud ja Argentina valitsuse laenuandjad on teinud järelduse, et nad ei saaks oma raha tagasi. Tegelikkuses ei ole eelarve olukord nii halb: tänasele mõõnaperioodile vaatamata on Argentina eelarve defitsiit, kui intressimäärad välja arvata, ainult umbes 1% SKTst. Riikliku võla-SKT suhtarv on alla 60%, mis on Euroopa Liidus keskmine. Cavallo pöördus tagasi oma ?lapsukest? päästma. Kuid Argentina laenuandjad, kartes maksete katkemist, nõuavad nii kõrgeid intressimäärasid (ca 50%), et ei ole lootustki, et valitsus saaks selliste protsentide juures laenata. Nii ei näi ka maksete katkemise puhul küsimus olevat enam kas, vaid millal.

Finantskriis tähistab arvatavasti lõppu Cavallo eksperimendile, mida soositi kogu maailmas. Aga peamine kriis, mis Argentinal veel ees, on majanduskriis, mis iseenesest on kestnud aastast 1999. Sellest tee leidmine välja ei ole kerge, sest ühtki ilmset pääseteed ei näi olevat: Argentina võlga väljendatakse praegu dollarites, ja nagu Aasias 1997. aastal, suurendab võla raskust devalveerimine. Argentinal on nüüd võrdne võimalus teha asja kas halvemaks või paremaks. Majanduselus (nagu enamikul teistest inimeksistentsi aladest) on parem sümbolitest hoiduda.