Karistus ja progresseeruv tulumaks
Arutlustes tulumaksu üle on progresseeruva tulumaksu vastaste lemmikväiteks , et miks paremini teenivaid inimesi tahetakse suurema maksuga karistada ja et see ei ole üldse õiglane. Kas suuremad maksud (loe: suurem sissetulek) on kellelegi karistuseks, selle üle tahaks tõsiselt kahelda.
Ei ole midagi imelikku ega ebaõiglast selles, kui mingist sissetuleku suurusest alates läheks ka üle poole tulumaksuks. See ei põhine mitte ainult sellel, et inimene võlgneb oma hea sissetuleku eest tänu ühiskonnale vaid on ka teine põhjus. Selleks on liberaalsele turumajandusele iseloomulik raha jaotumine pigem juhuse kui töö järgi. Juba tööjaotus iseenesest tingib paratamatult mingi suurusega tööpuuduse tekke, mille käes virelejad jäävad teenimatult väga viletsasse olukorda. Väga suuri summasid saanud inimestel tuleb aga eelkõige olla tänulik sellele, et nad olid õigel ajal õiges kohas.
Suur tulumaks tähendab lihtsalt seda, et maksja annab ühe osa juhuslikult tema kätte sattunud rahast ühiskonnale tagasi. Nõukogude ajal kuulus mingi varanduse leidjale 25% leiutasuks. 75% läks riigile. Täna ei ole keegi 75%-lisest tulumaksust rääkinud, nii et ausatele leidjatele jääb ikka väga suur osa ka edaspidi endale. On vale vaadata kui palju keegi maksab, vaid tuleb vaadata kui palju pärast makse kellelegi raha alles jääb.
Inimese enese osa oma sissetulekute kindlustamisel saab vaadelda kui statistilist mängu. Me kõik oleme sündinud mingite eeldustega. Kui me vaataksime neid eeldusi sellest seisukohast, et kuidas nad meil võimaldavad raha teenida, siis saaksime pika rivi. Alustades esimese kohaga ja lõpetades viimasega, mille koha number oleks Eesti elanike arv.
Tegelikkuses ei tähenda esimese koha eeldused, et see esimene koht ka tõesti saavutatakse. Tegeliku koha saamiseks tuleb ?mängida lotot?. See kujutab endast piltlikult olukorda, kus eeldustega esimese koha hõivanu laseb loto kasti omanimelisi palle võrdselt Eesti rahvaarvuga. Teise koha omanik laseb Eesti rahvaarv ? 1 palli jne. Kõige viimane paneb kasti vaid ühe palli. Ja nüüd algab loosimine. Inimesed ei reastu nüüd küll enam täpselt eelduste järgi, kuid kelledel on paremad eeldused need siiski ka ülespoole loositakse.
Kui me vaatleme inimeste intelligentsust (IQ), siis siin üle kahe korra vahet ei ole. Kui vaatame inimeste füüsilist jõudu, siis üle kahe korra vahet ei ole. Kui vaatame tehtud töö tunde, siis praktiliselt üle kahe korra vahet ei ole. Kust kohast tulevad siis ?õiglased? sajakordsed vahed sissetulekutes? Jutt sellest, et kellegi suur sissetulek on tänu tema tublidusele saavutatud on sama rumal kui lotovõitja arvamus, et võit tuli tänu tema tublidusele.
Arusaamatu on väide, et enne peame rikkaks saama ja alles siis saame hakata tegelema sotsiaalse õiglusega. Huvitav kes ja kui rikkaks peab saama? Progresseeruva tulumaksu rakendamine ei tähenda ju tootmisvahendite hävitamist, et see saaks ühiskonna arengut takistada. Kui inimeste vaesemale osale jääb rohkem raha kätte ning nad saavad leiva peale vorsti ka osta, siis ma usun et nende töövõime ja tervis paraneb ning ühiskonna arenguvõimelisus samuti.
Ainuke arvestatav argument progresseeruva tulumaksu vastastelt on see, et sellisel juhul hakkavad rikkad makse varjama. Tekib paralleel, et kui vargad tuleksid välja varastamise legaliseerimise eelnõuga, ähvardades vastasel juhul röövima hakata, kas siis peab neile järele andma?
Progresseeruv tulumaks on kindlasti õiglane. Demokraatlikule riigile omaselt on kõige tähtsam muidugi rahva enamuse tahe antud küsimuses. Aga enamusele ei tohiks mäng ?võitja võtab kõik? sobida.