Uut pinget lisab täna avaldatav Euroopa Komisjoni ettepanek bloki ühispositsiooni kohta liitumiskõnelustel, mille järgi kümme kandidaatriiki peaksid praeguste liikmetega võrdsel tasemel põllumajandustoetusi ootama kuni kümme aastat.
Kui kandidaatriikides tekitab poleemikat ebavõrdne kohtlemine, siis rahulolematus ning surve muutusteks kasvab ka liidus eneses.
Euroopa Komisjoni Eesti esinduse põllumajanduseksperdi Norbert Sagstetteri sõnul ei toeta Euroopa Liidus praegust põllumajanduspoliitikat enam keegi. Nii ei ole ka Eestil mõtet keskenduda kitsalt ELi subsiidiumidele, vaid Brüsseli pakkumist tuleb kaaluda laiemalt kogu Eesti majandusarengu perspektiivist. Nimelt kas Eesti tahab suunata nii palju vahendeid just põllumajandussektori arendamiseks.
?Pealegi ei paranda sajaprotsendilised toetused põllumajanduse struktuuri ega pane Eesti põllumeest veel Euroopa talunikuga samale tasemele,? ütles Sagstetter. Hektari või lehma kohta makstavat toetusraha võib kulutada milleks iganes ning see ei pruugi tuua agrotööstuse konkurentsivõime tõusu.
Praegu moodustavad taolised toetused Euroopa Liidu põllumajanduseelarvest ligi 90. Samas on Euroopa Komisjon ammu seda meelt, et raha tuleks suunata pigem maaelu arenguks kui hinnatoetusteks. Esialgse eesmärgi tagada Euroopa varustamine toiduainetega on põllumajanduspoliitika (CAP) enam kui täitnud ning jõudnud teise äärmusesse, kus interventsiooniladudes kuhjuvad liha- ja teraviljamäed. Ka kandidaatriikidele tahab Euroopa Liit väiksemad otsetoetused kompenseerida osaliselt just maaelu arengule lisavahendeid andes.
Ka ei taha Euroopa Liidu liikmesriigid eesotsas Saksamaaga leppida põllumajanduseelarve lõpmatu suurenemisega. See neelab praegu juba ligi poole ELi eelarvest ning uute riikide lisandudes ei pea poliitika rahastamise alused vastu.
Muutust nõuab Euroopa avalik arvamus. Tootmist ergutav poliitika pole pööranud piisavalt tähelepanu toidu kvaliteedile.
Eurooplasi on ridamisi vapustanud skandaalid alates dioksiiniga mürgistatud loomasöödast hullu lehma tõvest tekkiva ajuhaiguseni. Suurbritannias mullu puhkenud suu- ja sõrataudi epideemia, mis viis sadade tuhandete loomade hävitamisele, pani paljusid seostama seda kaasaegse intensiivpõllundusega, mida põllumajanduspoliitika soosib.
Kolmandaks sunnib ELi põllumajandust reformima kaubanduspartnerite surve ning WTO uus vabakaubanduskõneluste voor.
Majanduse muud sektorid on väsinud põllumajanduse eelistamisest, mis on Euroopat kõnelustes USA ja Jaapaniga sundinud leppima kehvemate tehingutega, näiteks teenuste või intellektuaalse omandi valdkonnas.
Põllumajanduspoliitika on Euroopa Liidu liikmesriikide majanduse integreerimisel üks alustalasid ja põhilisi poliitikaid, mis Prantsusmaa eestvedamisel töötati välja enam kui 40 aastat tagasi. Viimane suurim ELi põllumajanduspoliitika reformikatse oli Agenda 2000, mis kinnitas 1999. aastal Berliinis CAPi eelarve aastani 2006. Kuni sinnamaani nüüd olulisi muudatusi ette näha ei ole.
Norbert Sagstetteri sõnul saavad praegused kokkulepped kehtida kõige enam 2007. aastani. Siis kinnitatakse kuueks aastaks järgmine ELi eelarve, mille koostamisel saavad kaasa rääkida selleks ajaks liitu astunud uued riigid.
Seotud lood
Eesti heaolu kasvu takistab vohav bürokraatia, napp ambitsioon ning ohjeldamatult paisunud riigi kulutused – nii arvavad 5. märtsil toimuval majanduskonverentsil
“Tuulelohe lend 2025” esinevad tippjuhid ja ettevõtjad.