Selleks, et saada kolmest investoritüübist paremini aru, püüaks nende tegevust kirjeldada.
Investoriks loetakse inimest, kellel on pikaajaline säästmis- ja investeerimisplaan, mis peaks täitma teatavaid finantseesmärke. Investoril on kas alguses suurem summa raha, mida ta paigutab, või kui suurt rahasummat pole, tähendab see regulaarset säästmist ja säästude investeerimist.
Tihti võetakse endale kindel eesmärk, milleks raha kogutakse. Olgu see siis endale muretu äraelamise kindlustamine vanaduspäevadeks, ettevõtjaks hakkamiseks valmistumine, mõne suurema asja, nagu maja või auto, ostmine või lastele hea hariduse andmiseks raha investeerimine.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Fondiosakud, riskide hajutamine ajas (dollar-cost averaging) ja riskide hajutamine eri varaklasside ja piirkondade ning valuutade vahel on investeerimise teemad.
Kauplejate hinnangul on investeerimine igav tegevus, kus jälgitakse seda, kuidas fondi NAV mõne sendi võrra tõuseb või langeb.
Kui kauplejate ja spekulantide puhul on lihtne kindlaks teha, kes on edukas, kes mitte, siis investori puhul on see keerulisem. Tõusval turul on kõik targad ja edukad, konkreetse ettevõtte aktsiate valimine pole esmase tähtsusega. Siiski on edukate ja väga edukate ettevõtete aktsiatootluse vahe pikema perioodi jooksul kordades, isegi kümnetes ja sadades kordades erinev.
Võib-olla on latt liiga madalale lastud ja edukaks investoriks tuleks lugeda see, kelle portfelli aktsiatest enamik on pikema perioodi jooksul kuulunud 10?50 kõige paremini kasvanud ettevõtte aktsiate hulka või on paarikümnes pikaajalise kõrgeima tootlusega fondis. Kui palju võiks selliseid edukaid investoreid olla, kui ainuüksi USAs on valida kümmekonna tuhande ettevõtte aktsia vahel?
Tegelikult on kõige lihtsam eristada edukaid ja edutuid investoreid turu järsu muutuse korral, näiteks siis, kui tõusev turg asendub langusega. Siis võiks lugeda tublideks neid, kes suudavad hästi kasvanud varad rahaks teha ja oodata õiget ostumomenti võidetud raha ära tarbimata.
Investorite suurim erinevus ja probleem võrreldes kauplejate ja spekulantidega ongi see, et investorid ?armuvad? ettevõtetesse ja/või nende aktsiatesse ning neile on aktsiate õigeaegne müümine raskeim ülesanne. Investor on riskijuhtija, kes ei kasuta languse piiramiseks riski piiravaid stop-loss tehingukorraldusi, mida edukad spekulandid ja kauplejad kasutavad. Tihtipeale puudub investoril üldse selge ettekujutus, miks ja millal ta peaks aktsiatest loobuma.