Retsept Tallinna jõukamaks muutmiseks

Pikaliiva projektile ja veel mõnele teisele plaanile tõmbas kriipsu peale alanud omandireform ja maade tagastamine. Terved piirkonnad said omandireformi subjektiks ja maad jäid praktilisest tsiviilkäibest välja. Tallinnas oli see protsess aga teatavasti vaevalisem ja pikaajalisem.

Kuna Tallinnat ümbritsevates valdades olid omandiprobleemid lahenenud kiiremini, siis hakkasidki maksujõulise kodaniku elumajad kerkima ümber Tallinna administratiivset piiri. Kodanik rajas oma kodu linnalähedasse valda, kuhu maksis ka maksu. Tööl käimist jätkas Tallinnas ja infrastruktuuri hüvesid kasutas Tallinnas. Mõneti ka objektiivsetel põhjustel oli Tallinn oma maksujõulise kodaniku linnast välja peletanud.

Pärast 1995. aastat oli Tallinnas juba piisavalt reformitud maid ja hakkasid tekkima kehtestatud detailplaneeringud uute ühepereelamute piirkondade rajamiseks linna piires. Linnal tekkis reaalne võimalus intensiivselt kaasa aidata sellele, et maksujõuline kodanik rajaks oma kodu Tallinna.

Seda mitte ainult ei soodustanud, vaid ka kohustas kehtima hakanud planeerimis- ja ehitusseadus. Paragrahv 37 nõudis kohalikult omavalitsuselt vajalike tehnovõrkude rajamist, mis oleks hoonestajatel tunduvalt kergendanud elamute ehitamist.

Kahjuks võttis 1994.?95. aasta Tallinna juhtkond selles küsimuses tõrjuva hoiaku. Tõsisemalt mõistis küsimuse tähtsust 1996. aastal Tallinnas võimule tulnud koalitsioon ja nägi ette uute elurajoonide tehnovõrkude väljaehitamiseks aastate lõikes järjest suuremas mahus vahendeid. 1999. aastal ulatusid summad 20 miljonini.

Siis tuli aga Isamaa ja Mõisa-Paltsu koolkond, kellel linna strateegilisest arengust ei paistnud õrna aimugi olevat. Lõpetati tehnovõrkude ehitamine uute elurajoonide tarbeks. Selle asemel planeeriti esimese hooga mingi ?kauni? küla ehitamist Paljassaarele. Idee algas ja lõppes linnapea ja ekspresidendi maalilise jalutuskäiguga talvisel maastikul. Miljonid lendasid aga teises suunas: Lilleküla staadionile, kus heal juhul aastas viis korda jalgpalli mängitakse, 65 miljonit, väidetavalt 40?50 miljonit Saku Suurhalli teedele ja tehnovõrkudele. Kuuldavasti on sõlmitud lepingud jäähalli ja korvpallikooli tehnovõrkude rahastamiseks jne. Mängleva kergusega saame kokku üle 100 miljoni. See summa pole kindlasti suurendanud Tallinna püsimaksumaksjate hulka.

Nüüd paneme siia kõrvale teise poole. Vaatamata linna abi puudumisele on visalt kerkinud uusi elurajoone ühepereelamutega. Mängu on pandud laenuraha ja inimeste endi raha. Tänaseks on nendes elurajoonides valmis ehitatud teid, üldkasutatavat haljastust, välisvalgustust ja vihmavete kanalisatsiooni ligi 230 miljoni krooni eest.

Need võrgud oleks pidanud välja ehitama kohalik omavalitsus, aga kuna ta pole seda teinud, siis tuleks need nüüd välja osta, et kergendada oma kodanike laenukoormust, kes vaatamata kõigele ei rajanud oma kodu naabervalla territooriumile.

Kiiresti tuleks paika panna nii taktika kui ka strateegia, mis igati soodustaks ja toetaks üha uute ja uute ühepereelamute kerkimist Tallinna haldusterritooriumil.

Need, kes suudavad täna investeerida uude elamusse, on kindlasti arvestatavad maksumaksjad ka homme ja võib-olla nende lapsedki veel. Ruumi uute majade kerkimiseks Tallinnas on küllaga. See peaks olema linna üks strateegiatest tuleviku ja tuleviku maksubaasi nimel. Elamuehituse hoogustamiseks paigutatud miljon tasub end aastate jooksul linnale kümnekordselt tagasi ja siis ei pea linnajuht viie või kümne aasta pärast murelikult ütlema, et rikas maksumaksja kolib lähivaldadesse elama. Selleks, et ta ümber pööraks ja vastupidi toimiks, tuleb midagi teha ja kohe.