Vabatahtliku kogumispensioni maksustamine

Käesoleva aasta teisest poolest realiseerub II sammas ehk kohustuslik kogumispension. Alates 1998. a on toiminud ka vabatahtlik pensionikindlustus ehk III sammas, mida kutsutakse ametlikult täiendavaks kogumispensioniks. 2002. a teisest poolest on Eestis kaks kogumispensioni süsteemi, mis on loomult sarnased, kuid eristatavad peamiselt maksusoodustuse suuruse, kohustuslikkuse ja valikuvõimaluste poolest.

Suurem tähelepanu on pensionireformis pööratud kohustuslikule kogumispensionile. Selleks on mitu põhjust. Esiteks on II sammas kohustuslik (pärast 1983. a sündinud inimestele ja vabatahtikult liitunutele) ning II samba loomisega kaasneb oluline riigieelarve puudujääk. 2/3 pensionifondidesse suunatavast rahast on riikliku pensionikindlustuse ressurss. Tegemist on pensionireformi kõige raskema ja poliitilisema osaga.

Täiendav kogumispension ei ole riigieelarvele sedavõrd koormav, sest riiklik soodustus on inimese oma panusega võrreldes kordades väiksem. Samuti on võimalik katta kindlustuslepinguga varade investeerimise riskid ja valida mitmete erinevate finantstoodete vahel. Seetõttu on III sammas stabiilsem süsteem. III samba kindlustusmaksete tulust mahaarvamine ja pensioni maksustamine reguleeriti tulumaksuseadusega 1998. aasta augustis. Regulatsiooni on mõnel korral täpsustatud. Viimane täpsustus sai Riigikogu heakskiidu 2002. aasta 20. veebruaril. Ligemale 3 aastaga, mil tulumaksusoodustusega täiendava kogumispensioni kindlustust on inimestele pakutud, on vastavaid lepinguid sõlmitud kokku umbes 35 000. Aasta 2001 näitas, et inimesed säästavad pensioniks kindlustust kasutades umbes 170 miljonit krooni aastas. Seega on kindlustuse klientidel oodata tulumaksutagastusi ligemale 45 miljoni krooni eest.

Autor: Martin Rajasalu