Hasartmängud ja kultuur

Täna jõuab Riigikogu töölauale taas hasartmängumaksu seaduse muutmise eelnõu. Kaksikliidu (KeRe) eesmärk on eelnõu igal juhul vastu võtta, vaatamata sellele, et olulised sõlmküsimused on lahendamata.

Probleem pole vaid ses, kas hasartmängumaksu tõsta. Rahandusministri arvates juhivad eelnõu kriitikute seisukohti musta maagiana hasartmängurid oma rahaga. Asi pole nii lihtne. Tegelikult varjutab taoline populistlik argument olemuslikult palju tõsisemaid probleeme, mis hasartmängumaksu muutmisega seotud.

Kasiinode teema tekitab ikka negatiivseid emotsioone, kuid ka ses valdkonnas kehtivad majandusseadused. Eelnõu järgi on tegemist maksutõusuga, mille tulemusel hasartmängumaksu laekumine peab arvestuslikult suurenema enam kui 70.

Kui Põhjamaades kasutatakse ses valdkonnas reeglina käibe maksustamist, siis Lätis ja Leedus on asi teisiti. Kui varasem eelnõu variant nägi ette mänguautomaadi maksu tõstmise 3000 kroonilt 5000-le kroonile, siis Lätis on sama maks 1500?2000 krooni kuus. Leedus kasseeritakse iga mänguautomaadi pealt 2700 krooni kuus. Seetõttu saab küsida, kas nii suure maksutõusu puhul laekumine ka tegelikult suureneb. Eelnõu järgi peaks hasartmängumaksu laekumine tõusma 2000. aastal 84 miljonilt kroonilt enam kui 146 miljoni kroonini aastal 2002.

Eelnõu algatajad unustavad tõsiasja, et sellest maksust on rahastatud kolmandat sektorit ja kõiki kultuuri-, hoolekande-, pere-, vanurite, puuetega inimeste jms projekte. Tänavu püsib see rahastamine endiselt 1995. aasta tasemel, mistõttu tuleb nentida, et kolmanda sektori projektide rahastamine on sisuliselt vähenenud.

Hasartmängumaksust laekuva rahaga soovib kultuuriministeerium realiseerida kultuuripoliitikat, mida minister iseloomustab märksõnaga ?investeeringud kinnisvarasse?. Kuidas toimub kolmanda sektori rahastamine, see ei paista KeRe koalitsiooni huvitavat. Ka rahandusminister on tõdenud, et kolmas sektor on hetkel selle eelnõuga lahendatavatest probleemidest välja jäänud.

Samal ajal loodab riik ise kolmandalt sektorilt abi saada. Jutuks on olnud Setumaa pro-gramm ja taotlus kaasata kolmas sektor kuritegevuse ennetustöösse. Viimase valdkonnaga on seotud naabrusvalve ja selle areng. Tartus on naabrusvalve arenenud tõhusaks liikumiseks. Kui riik tahab, et mittetulundusühingud suudaksid selles vallas tõeliselt midagi ära teha, siis peab lahendama ka nende rahastamise. Selle asemel nendib KeRe esindaja Riigikogu rahanduskomisjonis küüniliselt, et kolmanda sektorit pole vaja kaasata neile mõeldud raha jaotamisse.

Eelnõu kohaselt hakkab hasartmängumaksust laekuvat raha jagama nõukogu, kuhu kuulub üheksa liiget. Neist kuus tulevad Riigikogu liikmete hulgast ja kolm vastavate ministeeriumide ametnike hulgast. Rahandusminister Harri Õunapuu märkis eelnõud tutvustava kõne lõpus: ?Seega me suurendame teile summat, mida on võimalik hakata jagama.? Kinnisvara arendusest üle jääva rahapisku saavad poliitikud seega endale jagamiseks.

KeRe kultuuripoliitika kohaselt suunatakse raha põhiliselt vaid ühele objektile ? Kunstimuuseumile. On oht, et lähematel aastatel peatuvad kõik investeeringud, mida väljaspool Tallinna asuvad omavalitsused on kultuurivallas soovinud. Plaan, mille maksumus on täna enam kui 700 miljonit krooni (tõenaoliselt läheb see aastatega veel kallimaks), seiskab aastateks igasugused kultuurialased investeeringud üle Eesti.

Kultuuriministeeriumi suhtumist omavalitsuste investeeringutesse iseloomustab maaraamatukogude olukord. Seaduse järgi pidid Eesti maaraamatukogud olema internetiseeritud juba 2001. a lõpuks. Tegelikult raiskas ministeerium selleks mõeldud 12 miljonist kroonist suurema osa oma eelarveaukude lappimisele. Maaraamatukogude internetiseerimine on tänaseni pooleli.

KeRe Tallinna-keskset kultuuripoliitikat teostatakse kõigi teiste kohalike omavalitsuste kultuuriinvesteeringute arvel. Samuti toimub see kõigi seni hasartmängumaksust rahastatud kultuuri-, hoolekande-, pere-, vanurite, puuetega inimeste jms projektide arvel. Nii pärsitakse kogu meie kolmanda sektori ja seega ka kodanikuühiskonna areng.

See on kokkuvõtlikult KeRe-lik kinnisvara arendav kultuuripoliitika lähiaastaiks. Jääb vaid üle parafraseerida kurikuulsat ütlust: kui kuuled sõna kultuur, kobab käsi Kui ma kuulen sõna kultuur, haarab mu käsi (relva)kabuuri järele. Seda lauset on omistatud Hitlerile, Himmlerile, Goebbelsile, võimalik et veel mõnele kuulsale natsile. Pole saanud mahti uurida, kel täpselt õigus on.