Tallinn korraldab trahvimist, mitte parkimist

Seda oligi oodata, et Tallinna liikluskorralduskeskus oma toimetamistega ummikusse jõudis, nagu läinudteisipäevane Äripäev ja -kolmapäevane Postimees kirjeldasid. Piisab, kui kõik koos, parkimise või õigemini trahvimise korraldajad, õiguskaitseorganid ja kodanikud, vastaksid keerutamata otsestele küsimustele: keda trahvitakse, kas autot või inimest?

Kas trahvikviitungi toppimine auto salongiventilaatori õhuvõtuavasse meenutab rohkem prahi menetlemise või ametliku teabe edastamise protseduuri? Kui paljudel juhtudel saab süüdistatav oma väidetavast õiguserikkumisest esmakordselt teada kohtutäituri käest, kas siis ei ole midagi tõsiselt valesti? Kui kohtutäitur esitab esmast süüdistust, mis on täitevvõimu roll, ja samal ajal pöörab täitmisele karistusotsust, mis on kohtuvõimu roll, kas siis ei ole rikutud põhiseaduse § 4 sätestatud normi kohtute tegevuse korraldamisest võimude lahususe põhimõttel?

Tegelikult korraldatakse trahvimist, millest ka kõik hädad algavad. Samas tuleks trahvimise (parkimise?) korraldajatel eelkõige vastata enda tegevuse peaeesmärki puudutavale küsimusele: kas soov on koguda võimalikult palju raha või korraldada linna tänavatel ja väljakutel optimaalset ning efektiivset parkimist.

Tundub, et esimesele huvile on täielikult ohverdatud teine, kuigi tavaloogika järgi peaks olema risti vastupidi. Kohtades, kus parkimine on korraldatud, Vabaduse platsil ja teistes tõkkepuuga varustatud parklates, probleeme ei teki. Need, kes väidavad, et tänavaäärsetes parklates polegi võimalik midagi korraldada, peaks minema Riiga õppima. Seal astub parkinud autole ligi mees, kes soovib teada, mitmeks tunniks sa parkimispileti ostad?

Trahvikviitungid tuleb vahetada parkimispiletite vastu ja parkimise korraldajad, kes ei suuda neid realiseerida, tuleks trahvikviitungitest eemal hoida nagu lapsed tuletikkudest.

Trahvimine on karistamine ja see ei saa asendada korraldamist. Oma trahvimistegevusega ja parkimise korraldamata jätmisega on liikluskorralduskeskus kultiveerinud seadusallumatust. Vastupidine ehk positiivse käitumise näide on Eestis olemas: Edelaraudtee alustas oma ?jäneste? ärakaotamist mitte kontrolöride lisamisega, vaid rongist piletite müümisega. Kui täna üldse seal kedagi kontrollitakse, siis võibolla piletimüüjaid. Trahvimise korraldajad võiks eeskuju võtta ja ükskord aru saada, et suur ühiskondlik vastasseis tuleneb soovist keerata süsteem pea pealt jalgadele.

Arvatavasti protesteerivad seda lugu lugedes trahvimise/parkimise korraldajad: kuidas me ei korralda, aga kraabitavad parkimispiletid ja mobiiliga parkimine? Mobiiliga parkimise puhul tuleb küsida: kes ikka tegelikult korraldab ja kas korraldamise ehk SMSi kulu ei peaks liikluskorralduskeskuse kanda olema?

Kraappiletite kasutamisest pidi korraldajatele kohale jõudma tõsiasi, et saunapileteid ei tasu müüa teatris ega teatripileteid saunas, ja kui müüa pileteid parkimisel, ehk seal, kus neid osta tahetakse, ei ole kraapimisel mõtet. Samas on ikkagi kõigi nende meetmete põhihäda selles, et need töötavad kontrollil ja karistusel, mitte teenusel ja usaldusel.

Autor: Priit Anton