Ehmatav statistika

Statistikat võib võrrelda peegliga. Selgemini või ähmasemalt ? aga ta koondab, üldistab ja peegeldab ühiskonnas, sh majanduses toimuvaid protsesse. Statistikaamet on kümne aastaga jõudnud areneda euroopalikule tasemele ja toodab mitmekülgset, huvitavat infot. Paljudele inimestele on statistika midagi väga kuiva, hirmuäratavat, meenutades kooli igavamaid tunde. Ka meedia on suutnud statistikast lugejale mõistetavalt avaldada vaid väikese osa. Endiselt teevad paljud poliitikud ja ajakirjanikud üldistusi isiklikust arvamusest või tuttava soovitustest lähtuvalt, selle asemel et natuke süveneda ja analüüsida statistikat.

Hiljuti tutvustas konjunktuuriinstituut pressikonverentsil Eesti elanike toiduostu eelistuste uuringut. Toiduteema sissejuhatuseks näitasime hetkeks slaidi, mida oleme kasutanud mitmel esinemisel ja kus oli toodud statistikaameti regulaarsete leibkonnauuringute tulemused toidu ostukulude kohta erineva kulutasemega leibkondades. See taustaks pakutud infokild on suutnud tekitada ühiskonnas suurt huvi. Kellele tundus toidutarbimise raha liiga suur, kellele liiga väike. Kas tõesti nii levinud statistikat üldse ei tunta ega kasutata?

Et statistikaameti väljaannete lugemine pole kuigi populaarne tegevus, siis avaldame näiteks 2001. a IV kvartali tulemused. Lisaks jagame statistika kuu andmed läbi IV kvartalis kuus keskmiselt olnud päevade arvuga (30,66), et välja tuua palju emotsioone tekitanud ühe päeva tulud ja kulud.

Analüüsides tabelis toodud arve, näeme, et elanike sissetulekud, seega kulutamise võimalused on napid. Eesti probleem on see, et jõukam kiht ja ka rikkam keskklass on väike ning peresid, kelle sissetulekud on alla Eesti keskmist, on 60?70.

Kollasele pressile meeldib enam kõnelda paarisaja prominendi elustiilist ja tarbimisharjumustest. Suurem osa elanikest peavad hoolikalt vaatama hindu, ots-otsaga kokku tullakse vaid väga ökonoomselt majandades. Küsimusele, milline on see Eesti keskmine tarbija, olen naljaga pooleks vastanud, et see tarbija jääb Stockmanni ja Jaama turu vahele. Kummaski ostukohas on ostjaid, kes teist ostukohta pole kunagi külastanud ega tea sellisest tarbimiskäitumisest suurt midagi.

Suureks üllatuseks tundus meediale olevat ka ESA info, et rikaste ja vaeste toiduostukulud erinevad vaid kolm korda. Toit on just see grupp, kus üks inimene ei saa teisest kümneid kordi enam tarbida. Vaesem pere ostab importkanakoibi, rikkam kvaliteetsemat sinki-liha, ja hinnaerinevus ongi 3?4 korda. Rikkamad tarbijad kasutavad rohkem toitlustusega seotud teenust (restoranid jm), ses osas erinevad ka tarbimiskulud I ja X detsiili vahel 18 korda.

Kui eluks olulised sundkulud (toit, eluase) tuleb tasuda nii rikkamatel kui ka vaesematel ja erinevus tarbimises on siin suuresti kauba ja teenuse kvaliteedis ja hinnas, siis vaesematel peredel paljudele kaupadele ja teenustele ? tasuline haridus, tervishoid, kultuur, puhkus ? raha lihtsalt ei jätku.

Tarbija tasemel on eksimus lihtne tulema, sest paljud tarbijad arvestavad toiduostukulusid selle järgi, kui palju korraga poes raha välja antakse. Ei võeta arvesse, et iga päev poes ei käida ja toitu ostetakse pereliikmeile, kes ise ei teeni. Nii tuleb juhul, kui nt üksnes pereisa toitu ostab ja naine on kahe lapsega kodus, toidule tehtud väljaminekud jagada nelja inimese peale. Tasuks mõelda, kui palju ikkagi teenitakse. Kulude esmasel emotsionaalsel kokkuarvamisel võib saada suurema summa, kui me käsutuses ongi.

Statistilised näitajad moodustavad loogilise süsteemi, erinevad näitajad on omavahel seotud (nt elanike kulutused, jaekäive, SKP). Meelevaldselt, näiteks et minu kehakaal erineb oluliselt Eesti keskmisest, ei saa keskmist valeks kuulutada.

Alati on võimalus, et vaieldakse statistika andmekogumise metoodika iseärasuste üle (valimi moodustamine, andmete kaalumine, sesoonne silumine) ja soovitatakse muutusi metoodilises lähenemises. See eeldab piisavalt suurt eeltööd ja professionaalsust, mitte vaid meeldib-ei meeldi hinnangut.

Statistika üks eesmärke on üldistada ja peegeldada tegelikkust. Kui meile peegelpilt ei meeldi, siis sageli pole süüdi peegel, vahel on asi ka me enda näos. Kivi viskamisega peeglisse võiks oodata ja oma peegelpildiga rahulikult tutvuda.