Ravikindlustus kaheks ? solidaarne ja vabatahtlik

Tööandja maksab töötaja brutopalgalt 13 ravikindlustusmaksu, millega töötajate palgafond solidaarselt väheneb. Kui inimene vajab harilikku arstiabi, võib haigekassa keelduda maksmast, nagu 12 verevähki põdeva haige puhul. Solidaarsusprintsiip lakkab ootamatult töötamast.

Äripäev teeb ettepaneku jagada ravikindlustusmaks kaheks: üks osa jääb finantseerima nn solidaarsusprintsiipi, teine aga vabatahtlikku personaalset ravikindlustuse poliisi. Vabatahtlik osa ravikindlustusmaksust tuleb töötajale koos palgaga välja maksta.

Ainult solidaarsuse põhimõttele tuginev meditsiin vajub varsti kokku. Selle põhjus on asjaolu, et ebasolidaarselt suur osa rahast kulub inimeste ravimisele, kes pole maksmisel, tahtlikult või tahtmatult, oma panust andnud.

Legaalne palk, mis on praegu maksustatud 13 ravikindlustusmaksuga, peaks garanteerima ka ravi, välistama järjekorrad ja veel kord oma rahast juurdemaksmise. Kui praegune seadustik seda ei tee, tuleb anda maksumaksjale võimalus osa maksusummasid ise käsutada. Personaalne poliis võimaldab kallihinnalise ravi kätte saada. Sotsiaalministeerium peaks olema see asutus, mis omab ülevaadet raviraha kulutamisest. Tuleb määrata konkreetne proportsioon solidaarse ja isikliku algatuse vahel. Eestis on ca 0,6 miljonit töötajat ja 1,4 miljonit inimest üldse, kes kõik vajavad arstiabi. Osa sotsiaalmaksust peab endist viisi minema mittetöötava elanikkonna (lapsed, õppurid, pensionärid, töötud jt) arstiabiks. Lihtsam ja odavam osa meditsiiniteenustest võiks olla solidaarne ka maksumaksjaile endile, et nt iga vereproovi pärast ei läheks vaja kindlustusseltsi. Kuid ülejäänud raviteenuste osa, nagu konkreetsel juhul verevähi ravimid, tuleb solidaarsusprintsiibist eraldada.

Maksumaksjal peab olema võimalus ennast ise kindlustada vältimaks olukordi, mil haigekassa laiutab lihtsalt käsi. Maksumaksja ravikulud klaarivad omavahel haigla ja kindlustusselts. Kui maksumaksja kindlustab ka oma pereliikmed, saab ta veelgi suurema osa enda käsutusse. Riik peaks niisuguse süsteemi heaks kiitma, sest töötegija terveneb kiiremini ja naaseb varem tööle. Teatavasti ei teki tulevased maksusummad iseenesest, vaid ikka ainult uue väärtuse loomisest. Ka kindlustusseltsidel ei tohiks lisakäibe vastu midagi olla. Näiteks USAs, kus ravikindlustus on tihedasti kindlustusseltsidega kombineeritud, asi töötab.

Halvim variant on see, kui tasuline meditsiin laieneb stiihiliselt, nii nagu see praegu toimub. Kuna konkreetseid eeskirju pole, siis ühed peavad ravimite ja operatsiooni eest maksma, aga teised ei pea. Puudub kontroll raviraha üle ja palju sõltub haiglate ja haigekassa suvast.

Pensionide puhul on ühiskond mõistnud, et solidaarsusprintsiip ei vea välja. Selleks on sotsiaalmaksu 20 isikustatud. Võimalus on liituda pensioni II ja vabatahtliku III sambaga. Ka ravikindlustuses peavad analoogsed valikuvõimalused olema. Põhimõte on lihtne ? need, kes on valmis end vabatahtlikult kindlustama, maksavad ka väiksemat ravikindlustusmaksu.