Efektiivne investeering tagab kiireima arengu

Jüri Mõisa linnavalitsus püstitas peaeesmärgi: Tallinn kui kõige kiiremini arenev linn Läänemere piirkonnas.

Minu tõlgendus: piirkond, kus inimeste elu kõige kiiremas tempos paremaks läheb. Minu parempoolsest maailmavaatest lähtuvalt tähendab paremaks järgmist: üha lihtsam asutada edukaid ettevõtteid, üha turvalisem elupiirkond, üha kenam keskkond, üha stabiilsemad paremini makstud töökohad, üha lastesõbralikumad ja efektiivsemad koolid, üha kvaliteetsem tervishoid. Kokkuvõttes: üha rikkamate inimeste üha rikkam linn, kellel on jõudu üha rohkem pakkuda igasugust toimetulekuabi igale vajajale.

Läänemere piirkond ei ole aga ainult Eesti rannik. Meie ümber on linnad, kes konkureerivad Tallinnaga investeeringute, turismi ja transiidi pärast. Mitte ainult linnad. Oma eelmise nädala kõnes maalis Putin maailmast pildi kui suurest võistlusväljast, kus konkurents käib kõiges ? nii investeeringute, turgude kui ka julgeoleku pärast.

Venemaa president nentis, et keegi ei suhtu sellel võistlusplatsil Venemaasse otsese vaenuga ? ent samuti ei oota keegi teda väga. ?Koha eest majanduspäikese all peame võitlema ise,? tõdes ta. Kõlavad nagu Jüri Mõisa sõnad mõne aasta eest? Kummaline, et meil seni tagurlikuks peetud Venemaa toimib nüüd eesrindlikult, ja meie ehitame sotsialismi.

Ilma makse tõstmata ja suurte erastamisrahadeta on Tallinna linna investeerimisvõime täna 200?300 mln krooni aastas. Mida teha 200 mln krooniga? Iga tark tallinlane soovitab investeerida sinna, kus investeering suurendaks kõige enam Tallinna investeerimisvõimet tulevikus. See muudaks kõige suurema hulga inimeste elu paremaks. See annaks võimaluse keskklassi tekkeks.

See aga ei ole ainus kriteerium. On osa valdkondi, kuhu investeerimata jätmine seab peale arengu pidurdumise ka küsimärgi alla kogu riigi jätkusuutlikkuse. Selliseks kohaks on minu arvates koolimajad. Koolimajadesse investeering on seega eeltoodud kriteeriumeid arvestades kahekordselt efektiivne investeering.

Investeerides aga mitteefektiivselt, võtame ära piiratud ressursside korral võimaluse teha lähiajal efektiivseid investeeringuid.

Keskklass ei teki ümberjagamisest, vaid pigem efektiivsetest investeeringutest. Ümberjagamisest tekib vaid kommunism. Mõne tuhande sundüürniku probleemi lahendamine korterite massilise ehitamise teel ja kõikide Tallinna koolilaste arvelt peaaegu olematu probleemi lahendamine on vasakpoolsus. Kui linnaisad räägivad, et nad hakkavad suurendama samal ajal ka näiteks laste sportimise võimalusi, siis vasakpoolne käitumine on praegusel juhul ka valelik, populistlik ja lühinägelik. See, et parempoolsed erakonnad seda küsimust pole aga suutnud valijatele selgeks teha, on kõnepeetus, laiskus ja laushoolimatus.

Kui aga valitseb vasakpoolne maailmavaade, kui üldine ümberjagamine on eesmärgiks, kasvavad peale põlvkonnad, kes õpivad pimedates tervistkahjustavates koolides, ja siis on sellise süsteemi tulemuseks hoopis üldine vaesuse suurenemine. Hüvasti, unistus keskklassist.

Kõige halvemal juhul viib see kogu riigi kokkuvarisemisele. Kriisis olevaid riike on aga, nagu me kõik ka lähiajaloost teame, kõige lihtsam suruda diktatuuri alla. Vabaduse puudumine võiks meil aga veel meeles olla.

Meie peaks õppima kas või oma vigadest eelmise sajandi alguses. Just vabaduse vähenemine ja diktatuuri elemendid võimu juures olid põhjuseks, miks rahvas iseseisvuse kaotamisse 1940. aastal nii passiivselt suhtus.

Kas pole me jälle kord sellises pöördepunktis, kus võimu tegemised tunduvad kodanikule nii labaseks, omakasupüüdlikuks ja tagurlikuks muutuvat, et näiteks kümne aasta pärast, kui peaks juhuslikult vaja minema oma riigi eest seista, siis kehitame jälle õlgu: mis meil siin siis head on ja ega hullemaks niikuinii minna ei saa.

Üsna selge on aga, et kõige kiiremini areneb Läänemere regioonis see linn, kus investeeringud on kõige efektiivsemad. Valed investeeringud võivad Tallinnast teha kõige tagurlikuma linna Läänemere piirkonnas. Konkurents, nagu muide igal alal globaliseeruvas maailmas, on siingi kõva.