Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Sotsiaaltoetused ei tohi võtta vaesematelt tööisu
Asjalood on halvad. Poliitikauuringute keskuse Praxis uuring näitab, et Eesti sotsiaaltoetuste tänane tase ei stimuleeri enam töötama ega tööd otsima.
Äripäeva arvates tuleb sotsiaaltoetuse saajate ring kriitilise pilguga üle vaadata. Kõigepealt tuleb maksumaksja toetusrahalt lahti lasta need ?vaesekesed?, kes töötavad mustalt. Teiseks võiks diskuteerida ka teemal, kas kõik perekonnad ikka vajavad näiteks igakuist lapsetoetust.
Tõenäoliselt on ümbrikupalk kõige laialdasem ja ?efektiivsem? sotsiaaltoetuse vorm, kuna sellele lisaks annab kombineerida veel ametlikke toetusi. Teine Eesti, mis laiuvat väljapool suuremaid linnu, olevat vaene. Ehkki maakohtades on kindlasti hea info, kes töötab mustalt, ei võeta sotsiaaltoetusi ära. Iseäranis neid, mis tulevad riigieelarvest. Sellise mõtteviisiga saeme aga oksa, millel me kõik istume. Kui tulu- ja sotsiaalmaksu laekub vähem, siis järelikult on ka toetusi üha raskem maksta. Võtame üksikema, kes ametlikult salgab maha lapse isa, kas ta ikka väärib suuremat lapsetoetust? Eluasemetoetuse vormistamiseks võib lisaks fiktiivselt lahutada, sisse-välja kirjutada jne. Need on samasugused teiste selja tagant nihverdamised kui ümbrikupalk.
Sotsiaaltoetused, mis võimaldavad niisama ära elada, on Eesti tulevikule mõeldes eriti sobimatud veel seetõttu, et toetuse saaja ei lähe ka ametlikult tööle, olgu selleks alam- või isegi suurem palk. Muidu võetakse veel toetus ära. Kas me oleme juba täna sedavõrd rahul oma elatustasemega, et asuda veetma sotsiaaltoetuste jõudeaega?
On loomulik, et inimene asub kohe kalkuleerima, kuidas talle on kasulikum: veidi rohkem raha, aga ka tunduvalt rohkem pingutamist. Või: rohkem vaba aega ja võimalusi vanamoodsa nimega haltuurat teha. Riiklikud ja omavalitsuste toetusskeemid peaksid niisugused kalkulatsioonid-äriplaanid lõpetama ehk suutma vahet teha, kes tõesti abi vajab.
Seega pole Eestil mingit vajadust sotsiaaltoetuse summasid tõsta, küll aga toetussaajate ringi otsustavalt harvendada. Eestis ei sünnita vaesus uut vaesust. Lahendus pole ka alampalga tõstmine, kuna see teeb taas atraktiivseks ümbrikupalga ja mõjub halvasti ettevõtjate konkurentsivõimele. Lätis ja Leedus, kus on kehtestatud tunduvalt kõrgem alampalk, on ometi madalam keskmine palk.
Suur hulk raha kulub ka lastetoetustele, mida rikkad perekonnad ehk ei vajagi või ei märkagi arvelduskontol. Ses mõttes võiks toetus minna nendele, kes toetusi (rohkem) vajavad. Diskussiooni teema on, kas see tekitaks ühiskonnas uut ebavõrdsust ? eraldi seadused rikastele ja vaestele? Endaga paremini hakkama saamine oleks justkui karistatud. Samas on rikastel, kes tunnevad end puudutatuna, võimalus initsiatiivi näidata ja loobuda lastetoetusest vaesemate perede kasuks.
Näiteks kas Indrek Neivelti perekonnale on lastetoetust vaja. Kuigi vastus võib sõltuda ka sellest, kas perekonnapea kaotab või võidab miljonikroonise tulumaksuvaidluse maksuametiga.