Wendre pürib Euroopas liidriks

Wendre üks omanikke, finantsjuhi ametit pidav Veli Piikmann ütleb, et ettevõtte probleemiks on liiga kiire areng. 1999. aastal kasvas käive üle kahe korra ja kasum kolm korda. Eelmisel aastal ulatus käive juba üle 200 miljoni krooni, tänavu loodavad aga omanikud kasvatada seda veel 150 miljoni võrra. Töötajate arv on viimase nelja aastaga kasvanud samuti kaks korda, ulatudes nüüd juba 360 inimeseni, kellest 80 teeb tööd Wendre Võhma tsehhis. Tänavu on kavas investeerida masinate väljavahetamisse 17 miljonit krooni.

Ettevõtte suuromanik, Rootsis elav väliseestlane Peter Hunt ütleb, et Wendrel on potentsiaali tõusta mõne aasta pärast praeguselt neljandalt-viiendalt kohalt Euroopa turuliidriks. Selleks tuleks toota 3 miljonit tekki ja 3?4 miljonit patja aastas. Plaan on laiendada tootmist ka Eestist välja teistesse Balti riikidesse ja Venemaale.

Eestis takistab ettevõtte laienemist kvalifitseeritud tööjõu puudus. Vändras lihtsalt pole enam sobilikke inimesi leida. See oli ka üks põhjusi, miks eelmisel aastal Võhmas tootmisüksus tuli avada. Kaugeltki kõik töölevõetud ei jää püsima. Palka saavad liinitöölised alates neljast tuhandest kroonist kuus, mis pole väikese alevi kohta sugugi vähe. Wendre on ühtlasi Vändra alevi suurim tööandja.

1999. aastal ostis Wendre Rootsist Bergi tehase tekitootmise ja see viis ettevõtte järgmisele tasemele. 10 miljoni Eesti krooni eest saadi tublisti uut tehnikat ja transpordiliin. Mõnevõrra tõi see ka tellimusi juurde. Suurim Vändra tehase toodangu tarbija on IKEA jaemüügikett. Kõige rohkem tekke ja patju läheb suuromaniku kodumaale Rootsi, seejärel Saksamaale, vähem Hispaaniasse, Taani ja Soome.

ASil Wendre on seljataga seiklusrikas ajalugu. Riigiettevõttest Mistra 1992. aastal Wendreks ümber nimetatud vaibatööstuse erastas aasta hiljem tänaseks Eestis kurikuulsaks saanud norra ärimees Finn Radman. Kuna ta ei suutnud aga vajalikku raha välja käia, võtsid eesti mehed Mati Timus, Tõnu Laks ja Veli Piikmann asja enda kätte. Koos soomlastega üritati Vändras autovaipu tootma hakata, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Edasi spetsialiseerus ettevõte kodutekstiili peale ja soomlased müüsid oma osa Rootsi väliseestlasele Peter Hundile, kellest on tänaseks saanud suuromanik. Hundile kuulub nüüd ka suur osa Pärnus suurejooneliselt renoveeritavast hotellist Strand.

Piikmann ütleb, et börsist on Wendre omanikud vilksamisi mõelnud. ?Aga meie suurus pole veel see, mis börsiettevõtte mõõdu välja annaks,? tõdeb ta. Ettevõte peaks veel kasvama või siis mõne teise analoogilise tööstusega ühinema, selgitab mees. Teise põhjusena, miks pole börsile minekut tõsisemalt kaalutud, nimetab Piikmann lühikest tootmistsüklit ja rahaliste vahendite kiiret käivet. Praeguse võõrkapitali vajaduse rahuldavad pangalaenud ja kallist aktsionäride raha juurde pole tarvis, selgitab ta. Piikmanni sõnul pole seni Eesti tööstusettevõtetel ka börsil kuigi hästi läinud. Ta nimetab Estikot ja Viisnurka. Julgust ei sisenda ka maailmabörsidel jätkuv langustendents, lisab mees.

Peter Hunt lisab, et kuna Wendre on tugeval finantsalusel ja seda pole ka kavas müüa, ei näe ta lähiaastail börsile minekuks mingit vajadust. Samas ei välista ta seda kolme-nelja aasta pärast.