Digitaalne oopium

Seda kauniõielist ja pikavarrelist taime ? unimagunat ? hakati teadaolevalt kasvatama juba 7000 aastat tagasi, et selle valmimata kuprast nõrutatud piimja vedeliku kuivatamisel saada nii ravimi kui meelemürgina kasutatavat ainet ? oopiumi.

Oopiumi narkootiline toime avaldub eufooria tekkimises, rahulolutundes ja kaleidoskoopilises kujutluste voolus, millele umbes poole tunni pärast järgneb unisus. Hiljem tulevad külmavärinad, palavik, lihasekrambid, nõrkus ja depressioon, nendest järelmõjudest vabanemine võtab aega vähemalt nädala.

1830. aastat, mil toimub filmi ?Vidocq? tegevus, võib pidada oopiumi tarvitamise kõrgajaks Euroopas. Seetõttu on mõneti sümboolne, et pahelisusest pungil film püüab rabada kinokülastajaid kaasa oma ebamaiste, õudusunenäoliste kujutluspiltide jadaga.

Paraku sarnaneb see digitaalselt kokkusegatud meelemürk oopiumiga ka selles osas, et eufooria on lühiajaline ning silmalaud võivad juba 30?40 minutit pärast esimest ?pahvakut? hakata raskeks muutuma.

Positiivse poole pealt tuleb seevastu täheldada, et erinevalt oopiumi suitsetamisest ei kaasne ?Vidocqi? vaatamisega päevi vältavaid ebameeldivaid järelmõjusid, samuti ei tekita film füüsilist sõltuvust.

Autor: Sten Hansson