PM: Munarakudoonor võib kompensatsiooni võtta

Seni kehtiv kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus sätestab munarakudoonorlusele nii ranged piirangud, et asjatundjate sõnul on see protseduur Eestis peaaegu võimatu, kirjutab Postimees.

Eesti Naistearstide Seltsi ettepanekul kirjutas sotsiaalministeerium seaduse muutmise eelnõusse sisse põhimõtte, mille kohaselt võib munarakudoonoriks saada iga kuni 35aastane vaimselt ja füüsiliselt terve naine.

?Muudatusettepaneku eesmärk on parandada võõrast munarakust loodud embrüo ülekandmise kui kunstliku viljastamise ühe meetodi kättesaadavust,? tõdes ministeeriumi tervishoiuosakonna jurist Edda-Helen Link. ?Eelduseks on, et naise viljastamine muul moel ei ole võimalik.?

Tartu Ülikooli õppejõu ning kliiniku Elite omaniku Andrei Sõritsa sõnul pärineb praegune seadus 1990. aastate keskpaigast, mil munarakudoonorlus oli haruldane protseduur.

?Kuid praegu kasvab seda vajavate inimeste arv tasapisi,? kinnitas Sõritsa. Eestis soovib teiselt naiselt munarakku kümmekond naist aastas, patsientide arvu kasvu üks peamisi põhjusi on linnalikust elustiilist tulenevad viljakusprobleemid.

Senine seadus annab spermadoonorile õiguse saada sperma loovutamise eest hüvitust; uus seadusemuudatus võrdsustab mõlemast soost sugurakudoonorid ning annab ka naisele õiguse saada hüvitust loovutatud munaraku eest.

Eelnõu koostamisel osalenud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminaalõiguse professor ja Eesti Bioeetika Nõukogu liige Jaan Sootak kinnitas, et tegemist ei ole tasuga, vaid doonori aja- ning närvikulu hüvitamisega. ?Sendipealt seda muidugi välja ei arvesta,? nentis ta.

Sõritsa sõnul ulatub näiteks USAs kompensatsioon kohati 40 000 - 50 000 kroonini, Skandinaavias 1000-5000 kroonini. Et tegemist on aja hüvitamise, mitte rakkude hinnaga, sõltub kompensatsioon kohalikust elatustasemest.