Turumajandus asendub plaanimajandusega

Võtame mis tahes asja mis tahes hinna ja muudame seda ükskõik millisel moel. Täiesti kindlalt keegi (kas ostja või müüja) sellest võidab ja keegi sama kindlalt kaotab.

Ja umbes nii olen ma kuulnud väljendavat end mitmeidki ärimehi, kui jutt läheb teemadele, mis seotud Euroopa Liiduga. Nagu ütles hiljuti üks sõber ja Venemaalt metsa vedav suurärimees: ?Mina oma seisukohta ELi suhtes enne ei kujunda, kui ma olen näinud koondbilanssi selle kohta, mida Eesti ELiga ühinedes võidab ja mida kaotab.?

Selline lähenemine üllatas mind seda enam, et erinevalt meiesugustest tavalistest inimestest (kes me lihtsalt terve mõistuse tõttu oleme üldiselt ELiga liitumise vastu) peaks lausa iga mees aru saama ? ELi liikmelisusest kaotab absoluutselt iga äri ka siis, kui konkreetses hinnaregulatsioonis peaks tulemus tema jaoks hea olema. Sel lihtsalt põhjusel, et mis tahes hinnavõrdlus enne ja pärast ELi astumist rajaneb eeldusel, mis ei pea paika. Nimelt sellel, et hind kujuneb turul. Kui aga ELi minnes asendub turg riikliku planeerimise ja varustamise süsteemiga, siis ei olegi midagi võrrelda ? hinnad ja kasumid täna olid, aga ELis ei ole neid ja isegi normaalseid kahjumeid ei ole, mis samuti eeldavad vabadust ja turgu.

Selleks peab Ilves olema, et mitte näha majandusregulatsioonide samasust kahes SVLis ? Nõukogude ja Euroopa omas. Mõlemal juhul toimib kvalitatiivne planeerimine (st määratakse kindlaks kilod, meetrid, liitrid jne), sunniviisiline vahetuse süsteem (kuna hindu ju ei ole!). Erinevus on vaid selles, et kui NSV Liit planeeris miinimumi (ja plaani oli vaja ületada), siis ELi kvoot määrab maksimumi ja maksab preemiat

n-ö alatäitmise eest. Muud vahet ei ole. Mäletan konkreetse näitena: 1983. a III ja IV kvartalis oli Kirovi oblastis väli- ja sportjalanõude defitsiit. Samal ajal ei teadnud Põhjala Tallinnas ja sõjaväeline kirsatööstus üle kogu suure kodumaa, kuhu oma toodangut panna.

Plaaniliselt oli kõik korras, sest makroökonoomiliselt oli nõudlus rahuldatud. Selles see nipp ongi. Plaanimajandus eeldab globaalset, makro-ökonoomilist planeerimist ja sellelt positsioonilt pole ei Võhma ega Kehra, ei Türi ega Lihula mingid majandusüksused, vaid fragmendid makro-ökonoomilisest nõudlusest ja pakkumisest. Mida parem, kui ei oleks, ja kui nad on, siis tegelegu sellega kohalikud pärismaalastest omavalitsejad.

Enam-vähem on nii, et EList peaksime me aastas saama ca 4 miljardit krooni ja sinna tagasi maksma ? ühe miljardi. Kui aga teada seda, et tegelikult saame me lubatust vaid poole (ülejäänute kohta ei oska me programme kirjutada või muidu pugeda), ja ka seda, et Brüsseli raha tuleb kaasfinantseerimisena (tavaline vahekord on 50 : 50), siis saadav raha on 2 miljardit ja äraantav samuti. Aga olulise vahega ? suures majanduslikus pildis saadakse need rahavood ehk klappimagi (taevake, Mõõdukad on suutnud isegi niisugused vargused nagu Eesti bränd ja GIBB ära rääkida!), aga mitte konkreetsete üksikute majanduslike tegijate ja vajajate tasemel. Raha võetakse ära pensionärilt ja imikult ning antakse igav-rasvasele eurobürokraadile.

Ettekääne Eesti ja Euroopa Liidu läbirääkimiste lõpetamiseks on olemas. Selleks on Poola ja ELi läbirääkimiste edukas läbikukkumine (mis puhul tasub poolakaid vaid kadestada). Meie asjaks jääb nüüd vaadata, kas Eesti ametisoleval valitsusel on siiski sedavõrd lugupidamist meie majanduse ja rahva vastu, et praegune allakäigutrepist allajooks pidurdada.