Suvine etüüd matuste ja pulmadega

Teatriinimesed teavad, et siis, kui õhtud pikaks ja valgeks muutuvad, ei ole eestlasel enam teatrisse asja. Põhjus on lihtne: peenramaa tahab harimist, suvekodu kõpitsemist, hein tegemist jne.

Ometi on Draamateater toonud valgete ööde hakul välja uhiuue eestimaise suvelavastuse, mis mahlakal moel pilab neidsamu tegemisi ja näägutab müüti meie rahva hirmsast töökusest, kus eesmärgiks näib mõnelgi puhul olevat töömurdmine ise, mitte selle vili või tulemus.

Kivirähu-Pedajase ühispila ei mõju sugugi üleolevalt või pahakspanevalt, vastupidi, lavastuse õhustik on sõbralik, soe ja lõpmata naljakas. Tegelaskujude naivistlikus laadis väljanägemine koos eheda lavapildi, horisondil värvi vahetavate pilvekeste ja muude mõnusate pisiasjadega on silmale ilus vaadata.

Miks peab suveteater just matusest kõnelema? Aga sellepärast, et matus ja pulm on eestlase jaoks verstapostid, kuhu suguvõsa kokku tuleb ning kus olevik, minevik ja tulevik ühiselt läbi hekseldatakse.

Pärast esietendust näis, et tegelaskujude prototüübid on igal saalisviibijal käepärast olemas ning ämma, naabrinaise või muu lähikondlase kujul selgesti silme ees. Ja iseenesest on hästi tore, kui võid aeg-ajalt kas või teatrisaalis ilma kedagi pahandamata südamest naerda kogu selle igapäevase jahmerdamise üle, mis elus muidu ehk meele kibedaks teeb ja mõnikord põhjalikult närvidele käib.

Autor: Reet Weidebaum