Teravate elamuste otsingul

Noogutad vastuseks hüppemeistri küsimusele ?Valmis??, ootad ära käskluse ?Mine!? ja teed oma senise elu kõige julgema sammu ? lennukist välja. Mõne sekundi jooksul koged kirjeldamatult teravaid elamusi, ja järgmisel hetkel on vari lahti. Pärast maandumist on peaaegu kõigi algajate esimene soov uuesti hüppama pääseda, et jälle nautida Seda Tunnet.

Suurem osa langevarjuhüpete ohtlikkuse kohta käivaid müüte ei pea paika. Varustus on tänapäeval väga töökindel ja kui langevarjur on saanud korraliku koolituse ning on hoolikas, siis on hüppamine autosõidust ohutum. Sõjaväe Langevarjuklubi instruktor Janek ?Dillinger? Tauram ütleb, et kõik algajad on ettevaatlikud, nendega tavaliselt ei teki probleeme. ?Suuremaks ohuks on teatud hüppekindluse saavutanud langevarjurid, kes muutuvad hooletuks ja usuvad, et suudavad kõigega hakkama saada,? kirjeldab Tauram veidi koolitust saanud uljaspäid.

Hetkel tegutseb Eestis neli langevarjuklubi: Sõjaväe Langevarjuklubi (SLK), Eesti Langevarjuklubi (ElaK), Dropzone Eesti ja Eesti Lennuklubi. Hüpata on Eestis võimalik nii ümmarguse varjuga ehk kupliga kui ka kandilise varjuga ehk tiivaga. Kuppel on juhitamatu, kuid lollikindel vari, teoreetiline ja praktiline koolitus on kupli puhul lühem kui tiibvarjukoolitus. Kuppelvarje kasutavad tavaliselt sõjaväelased, sellega tehakse hüppeid erivarustusega (kuni 30 kg), hüppeid vette ja madalaid ehk lahinghüppeid. Tiibvarjukoolitus on pikem ja mahukam, kuna kandilist varju on vaja juhtida, see-eest on sellega maandumine mugavam.

Isikutele, kes soovivad lihtsalt üks kord saada lendamise tunnet, pakutakse tandemhüppeid, kus inimene on rakmetega kinnitatud kogenud ja vastava koolituse läbinud instruktori külge. Hüpe sooritatakse nelja kilomeetri kõrguselt, kus vabalangemisaega jääb orienteeruvalt 45?50 sekundit. Pärast tandemhüpet saab otsustada, kas jätkata langevarjuhüpetega või mitte.

Nii SLK kui ELaK kasutavad tiivaga hüppamiseks algajate koolitamisel IAD metoodikat. IAD (Instructor Assisted Deployment) korral sooritatakse kõik hüpped juhitava neljakandilise varjuga ja esimestel hüpetel hoolitseb langevarju avanemise eest hüppemeister.

Hüpetele eelneb põhjalik maapealne teoreetiline ja praktiline ettevalmistus. Maakoolituse käigus omandab algaja vajalikud teadmised langevarjuri varustusest, käitumisest lennuväljal ja lennukis, tegevustest hüppel, varju all ja maandumisel ning ohu- ja eriolukordades. Praktiliste harjutuste käigus õpitakse selgeks õige väljahüppe- ja maandumistehnika, samuti saadakse selgeks varulangevarju kasutamine.

SLK hüppemeistri Mihkel Haugi sõnul on kõige tähtsam järgida reegleid, seda lennuväljal, lennukis ja loomulikult ka õhus. Lennukis tuleb kuulata hüppemeistri käsklusi, juba mõni hetk pärast väljahüpet on esimene asi kontrollida, kas vari on korralikult avanenud. ?Ja pärast tuleb silma peal hoida kõrgusel, ümbrusel, lennusuunal ja maandumispaiga asukohal. Kõike õigesti tehes pole lendamisest midagi paremat,? on Haug veendunud.

Langevarjuhüppeid kui sporti harrastatakse juba pikka aega, kõige vanem liik on täpsushüpe, kus hinnatakse langevarjuri esimese maapinda puudutava kehaosa kaugust sihtmärgist. Teine liik on komplekshüpe, mis tähendab kuuest manöövrist koosnevat seeriat, mida tuleb sooritada vabas langemises aja peale. Manöövriteks on horisontaalsed 360kraadised pöörded ja tagurpidisaltod.

Vabas langemises tehakse veel kujundhüppeid, kus tuleb kõhuli lennates moodustada ja muuta kujundeid. Täiesti omaette vabalangemise liik on speedstar, kus võistlejad peavad aja peale moodustama tähe ehk ringikujulise kujundi. Samuti püstitakse vabalangemises kiirusrekordeid pea alaspidi lennates. Vabalangemise üks uuemaid stiile on freefly, kus lennatakse mitte kõhuli, vaid püsti, istudes ja pea alaspidi. On olemas ka freestyle, kus sooritatakse õhuakrobaatikat, nagu spagaadid ja keerlemised.

Lisaks eelmainitutele võisteldakse ka kujundite moodustamises avatud langevarjudega, kus kasutakse spetsiaalseid varje. Ühe huvitavama spordialana harrastatakse blade-running?ut, kus sportlased sõidavad avatud varjuga slaalomit mööda mäekülge alla.

Sarnaselt teiste ekstreemaladega nõuab ka hüppamine erivarustust. Algajad aga ei pea enamasti kallist varustust ostma, sest klubid pakuvad oma liikmetele võimalust kasutada või rentida mõistliku hinnaga kõike hüppeks vajaminevat. Lähemat infot saab klubide kodulehekülgedelt.

Autor: Viljar Rääsk