Võimudelahusus ELi põhiseaduses

Mõnes valdkonnas töötab detsentraliseerimine, kuna mõistetakse kohalikke või riiklikke erinevusi. Ometigi on kohalikel otsustel tihti vastukajasid teiste ühiskondade elanikelt. Seega tuleb teatud teenused anda laiemate geograafiliste üksuste käsutusse, kuna neil on välismõjud ehk tagajärgede vastastikune sõltuvus.

Euroopa valitsusjõudude paigutumine peaks toetuma põhimõttele, et ELi institutsioonid tegelevad üksnes valdkondadega, kus mastaabisääst on ilmne ja arvamuste erinevused tagasihoidlikud.

Euro annab nt eeliseid rahvusvahelist kaubandust edendades ja negatiivseid välismõjusid vältides. Kuigi ebatäiuslikult sünkroniseeritud EL liikmete majandustsüklid põhjustavad hõõrumisi monetaar- ja vahetuskursipoliitikas, kaaluvad euro eelised üles erinevuste hinna. Hariduspoliitikas aga sama süsteemi rakendamine kõikidele liikmetele mastaabisäästu ei tooks. Vabatahtliku vastavuse saavutamiseks on kultuurilised erinevused liiga suured. Haridus- ja kultuuriküsimuste delegeerimine riigiülesele tasandile oleks absurdne.

Kõrge mastaabisäästu või välismõjudega strateegiatest torkavad silma kaks: ühisturg ja konkurents ning välis- ja kaitsepoliitika. Esimene katab monopolivastasuse, kaubanduse ja ühisvaluuta. Mõned arvavad, et kooskõlastama peaks ka fiskaalpoliitika alates maksustamisest kuni sotsiaaltoetuste ja eelarvetasakaaluni. Kuid riiklikud eelistused on erinevad ja mehhaaniliselt kaela määrituna võib fiskaalne tsentraliseerimine tekitada vastuseisu.

Tsentraliseeritud fiskaalpoliitikal ei ole ka konstitutsioonilisest vaatenurgast mingit mõistlikku põhjendust. Välis- ja kaitsepoliitika kuuluvad valitsemise prioriteetide hulka. Välismõjud ja mastaabisääst on siin ilmsed. ELi liikmete juurdetulek tähendab, et erinevused suurenevad ja õigustatud on üha vähem tsentraliseeritud strateegiaid.

1. EL põhiseadus peaks ühemõtteliselt määrama, millised privileegid kuuluvad Euroopale ja millised liikmesriikidele. Kahtluse korral peaksid rahvusriigid jääma ülimuslikuks;

2. Euroopa tasandil institutsioonid peaksid tagama turgude funktsioneerimise, sh konkurentsi- , välismajandus- ja monetaarpoliitika;

3. Eelarvepoliitika peaks enamasti jääma detsentraliseerituks, v.a mõned erandid;