Ettevõtlusvabadus ohus

Vaba ettevõtluse ja ettevõtlusvabaduse garantiiks on poliitikute ja valitsuste mõistmine, et nende vastutus ei lõpe koos esmase liberaliseerimisprotsessi läbiviimisega, vaid et pärast seda poliitikute õige vastutus alles algab. Võib tunduda, et maailmas majandusvabaduse pingereas neljandal kohal olevas Eestis on mõttetu arutleda vaba ettevõtluse jätkumise üle. Muretu suhtumine tulevikku tundub olevat loomulik, sest kõik Eesti valitsused on üksteise järel deklareerinud meie väga liberaalse majanduspoliitika jätkamist.

Vaba ettevõtlus ei ole majanduse ajaloos olnud reegliks, vaid pigem erandiks. Ta on pääsenud võidule üksnes paljude raskete ja keeruliste otsingute tulemusel.

Ainult liberaalse majanduse kogemust omavas Eestis on raske mõista, kuivõrd suletud oli maailma majandus veel paarkümmend aastat tagasi ja kuivõrd ettevaatlikult suhtusid poliitikud majandusvabaduste suurendamisesse.

Meie oma kogemus ütleb, et majandust liberaliseerida on olnud nii meil kui ka enamikul teistel, kes seda üritasid, suhteliselt lihtne. Teavad ju täna kõik, et selleks on vaja erastada ettevõtlus, kõrvaldada tõkked kapitali ja kaupade vabal liikumisel, muuta seadusi või kirjutada uusi nende põhimõtete alusel, mida on fikseerinud WTO või Euroopa Liit. See tehtud, tundub mulle siiski, et taevas ei ole meie ettevõtluse kohal sugugi nii pilvitu ja vaba, nagu see esimesel pilgul tunduda võib.

Vaba ettevõtluse püsimajäämiseks kriitilise tähtsusega on konkurents, sest ilma konkurentsita ei ole toimivat turgu ja ilma toimiva turuta ei saa olla vaba ettevõtlust.

Täna ei ohusta vaba ettevõtlust mitte niivõrd ettevõtlusvabadust ühel või teisel kujul kitsendavad seadused, vaid oht, et ettevõtjate grupid suudavad kergesti ja kiirelt kehtestada monopoolse kontrolli pea kõikidel tähtsamatel majandusaladel. Lihtne näide on pangandus, kus konsolideerumine algas kõige varem ja kus seda protsessi toetas aktiivselt ka riik. Eesti turg on nüüdseks peaaegu täielikult jagatud kahe suurema panga vahel. Nendele pankadele kuulub suurem osa liisinguturust, ning ei ole üllatus, et neile läks ka lõviosa teise samba pensionikindlustuse lepingutest.

Nende kahe panga positsioon võib veelgi tugevneda. Alles see oli, kui räägiti Hansa ja Ühispanga võimalikust ühinemisest. See tähendaks konkurentsi täielikku lõppu Eesti panganduses koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega.

Turul domineeriva positsiooni omandanud Hansapank suurendas ainuüksi ühe aastaga oma kasumi peaaegu kolmekordseks ? neljasajalt miljonilt enam kui ühele miljardile kroonile, mis annab Hansapanga kapitali tootluseks umbes 25%. Kui sellise kasumi teenib turul domineeriv ettevõte ja osa sellest kasumist on tulnud domineeriva seisundi ärakasutamisest, siis on põhjust arvata, et valitsused on eelnenud aastatel oma tööd halvasti teinud.

Mulle võidakse vastu vaielda ja väita, et me kõik teame ju hästi, et ainuüksi tänu Hansapanga sellisele kapitalitootluse tasemele on Eesti kommertspangandus nüüd tugevam kui kunagi varem ja ilma heade teenimisvõimalusteta ei oleks pangad nii kiiresti areneda suutnud. Sellised väited on minus alati tekitanud arusaamatust. Tean samas, et vaatamata sellele, et me ei lasknud Eesti Energial elektri hinda tõsta nii palju, kui nad soovisid, suudavad nad ikkagi omal jõul läbi viia Narva elektrijaamade rekonstrueerimise ja seda üksnes paari protsendi suuruse kapitali tootluse juures.

Kahjuks ei ähvarda monopolide teke meid ainult panganduses. Olukord ei ole teistsugune ka kaubanduses või ehituses: kõikjal on suurte eelised ilmsed ja eesseisev areng seega ühesugune.

Sellises olukorras ei ole enamikul ettevõtlikest inimestest mitte kõige vähematki kasu ei poliitikute vabadust toetavast retoorikast ega ka meie liberaalsest ellusuhtumisest kantud seadustest. Vaatamata formaalselt kehtivatele ettevõtlusvabaduse põhimõtetele, ei saa enam mitte keegi monopolide kontrolli all olevale turule siseneda. Kui keegi seda üritaks, kaotaks ta ebavõrdses ja ebaausas võitluses oma raha.

Eestis on viimane aeg aru saada, et turg saab asju meid rahuldavalt paika panna ainult seni, kuni turul valitseb aus konkurents, aga mitte monopolide diktaat.

Olen veendunud, et monopolide teke ja võimutsemine ning vaba ettevõtluse hääbumine Eestis ei ole paratamatu, kuid vaba ettevõtlust suudab alles hoida ja meie turgu konkureerivana säilitada üksnes aktiivne, toimuvat mõistev ja arenguga kaasa minna suutev valitsus. Seega on tuleviku valitsustel oluline mõista, et vaba ettevõtluse ja ettevõtlusvabaduse garantiiks on teadmine, et vastutus ei lõpe koos esmase liberaliseerimisprotsessi läbiviimisega, vaid õieti alles algab pärast seda.