Häda põllumajandusega

Põllumajandusteemat pingestas käesoleva aasta alguses Euroopa Komisjoni poolt avaldatud ettepanek, mille järgi peaks kümme kandidaatriiki praeguste liikmetega võrdsel tasemel põllumajandustoetusi ootama kuni kümme aastat.

Euroopas makstavate põllumajandustoetuste suureks puuduseks peetakse seda, et enamik nendest ei taga agrotööstuse konkurentsivõime tõusu, sest saadud raha võib kasutada milleks iganes. Euroopa Komisjon on seisukohal, et raha tuleks suunata pigem maaelu arenguks kui hinnatoetusteks. Esialgse eesmärgi tagada Euroopa varustamine toiduainetega on põllumajanduspoliitika (CAP) enam kui täitnud ning jõudnud teise äärmusesse, kus interventsiooniladudes kuhjuvad liha- ja teraviljamäed.

Euroopa Liidu liikmesriigid eesotsas Saksamaaga ei taha leppida põllumajanduseelarve lõpmatu suurenemisega. See neelab praegu juba ligi poole ELi eelarvest ning uute riikide lisandudes ei pea poliitika rahastamise alused vastu.

Mais kiitis USA Kongress heaks seaduse, mis näeb ette suurendada põllumajandustoetusi kümne aastaga 1410 miljardi krooni võrra, tõstes põllumajanduskulud 3270 miljardi Eesti kroonini. Tegemist oleks totaalse pöördega USA viimase aja põllumajanduspoliitikas.

USA uut seadust kritiseeris teravalt Financial Times, kes väitis oma juhtkirjas, et seadus muudab nulliks Ühendriikide möödunud kuue aasta jõupingutused põllumajandustoetuste vähendamisel. Järgnev lumepalliefekt on etteennustatav: piiramatud subsiidiumid ergutavad tootmise suurendamist, mille tagajärjel hinnad veelgi langevad ja järelikult on vaja subsiidiumide kasvatamist jätkata. Kindlasti ajab see segadusse Euroopa Liidu, kes on arglikult alustanud oma põllumajanduspoliitika reformimist ja sealhulgas kaalunud subsiidiumide vähendamist.

Kaotajaks on USA maksumaksjad, arengumaad. Lisaks satub ohtu WTO järgmine läbirääkimiste voor, kuna USA on seni järjekindlalt taotlenud maailmaturgude suuremat avamist põllumajandusekspordile.