Madal intressitase ei kutsu ostma

Võlakirjafondid on mõeldud konsevatiivsetele investoritele, kellele on tähtis varade säilimine. Kindlasti pole see varade kasvatamiseks mõeldud, milleks on vajalik aktsiakomponent.

Euroopa riikides, kuhu plaanitakse paigutada enamus rahast, kipub inflatsioon olema madalam kui Eestis, mis tähendab, et sealsete valitsusepaberite tootlused peaksid olema (isegi kui Balti ja Euroopa valitsuste võlakirjade reitingud oleksid võrdsed) meie omadest madalamad. Pikajaliselt kardetakse inflatsiooni ning seetõttu on pikajaliste võlakirjade tootlused tavaliselt kõrgemad lühemaajalistest. Samas on pikemajaliste võlakrjadel ka miinus - nad on tundlikumad intressitasemete muutustele. Intressirisk võib lühikestel perioodidel olla suurem kui aktsiaturu riskid.

Intresside tõustes võlakirjade hinnad kukuvad. Võlakirjafonde tasub osta siis, kui intressitase on kõrge ning müüa, kui intressitase on madal. Intressitasemed on praegu nii Ühendriikides kui Euroopas väga madalad. Intressid peaksid suurema tõenäosusega tõusma kui langema. Intressid võiksid jätkata langust kui Euroopat ähvardaks deflatsioonitont.

Euroopa valitsuste 5-aastaste võlakirjade tootlus jääb praegu alla 5. Eesti võlakirjaturu probleemiks on pikajaliste kvaliteetsete paberite vähesus, lühiajaliste tootlus on 3-5. Oodates inflatsiooniks 4-4,5, paistab fondi reaaltootlus alla ühe protsendi, arvestamata teenustasusid.

Võlakirjafond sobib rohkem inimestele, kellel pensionilejäämine pole kaugel. Kui muid varasid pensionilejäämiseks peale võlakirjafondi osakute pole, on lood kehvasti.