Tänase Eesti kutseharidusest seestpoolt

Eestis on 57 kutsekooli, mitmes neist on viimase kahe aasta jooksul direktorid välja vahetatud, eesmärk ehk muuta kutseharidussüsteemi nõrkused süsteemi tugevusteks; noorte koolijuhtidega sõlmiti tähtajalised töölepingud. Tegemist on süsteemi oluliste väärtushinnangute muutmisega, mille vilju hakkame noppima hiljem.

Ülepaisutatud koosseis, ülemäärane alalhoidlikkus, mis takistab ka kiirete muutuste planeerimist, on sageli n-ö kohalik küsimus. Koosseisu vähendamine alevis või väikelinnas toob kaasa inimese tööta jäämise. Kui kohalikul tasandil on probleeme kolme kooli liitmisega, mille majanduslikus efektiivsuses ei kahtle südames ilmselt keegi, siis tavaliselt jääb asi pidama konkreetsete inimeste taha. Otsuse tegemine oleks kiirem, kui riik toetaks koondatute ümberõpet või tööjõuturule suunamist. Siin aga tuleb küsida, kus on reaalsed sotsiaalsed partnerid, kelle abil muutusi ellu viia? Nn tegijaid on vähe kõikjal avalikus sektoris, mitte ainult kutsehariduses. Enamik tegijaid on erasektoris.

Sotsiaalsed partnerid on probleem, millega ilmselt iga kutseõppeasutus pidevalt kokku puutub. On valdkondi, kus kool on õppetööga elust ees, ning on koole, mis õpetavad aegunud tehniliste vahenditega tänaseid töötegijaid. Kuidas on see võimalik? Hetkel pole kutsekooli, mil sotsiaalsed partnerid, seega ka potentsiaalsed erastajad puuduksid. Eesti puhul on probleem selles, et potentsiaalsed partnerid on sageli sama vaesed (või vaesemad) kui kutsekool. Esindatud on muidugi ka teine äärmus, kus tulevane tööandja ütleb, et kergem on tööjõudu sisse tuua kui seda kooliga koostöös ise ette valmistada. On ka valdkondi, kus jätkame teiste riikide eeskujul ämbrisse astumist. Nt haiglaõdedest tuntakse terves Euroopas puudust. Meie tervishoiu- ja haigekassasüsteemi arvestades aga puudub süsteemil hetkel potentsiaalne ostja. Pigem leiaks meditsiinivaldkond omaniku välismaalt, kelle huvides sealt tulenevalt oleks saada töötajaid Euroopa turule. Mis saab aga meie enda riigist?

Mitme olulise muudatuse taga, mis viiks kutseharidust edasi, on regionaalpoliitilised otsused, tööpuudus ning omavalitsuse vastuseis. Haridussüsteemi kõik tasemed peavad pakkuma võimalust ja väljundit nii tööjõuturule kui ka edasiõppimisele. Ülikoolide teistsugune rahastamispoliitika on teinud võimalikuks nende suhteliselt stabiilse arengu, samas on kutseharidus olnud pidevas tõmbetuules. Ülikoolide iseseisvus ning üldhariduse taga seisev omavalitsus on toetanud nende arengut. Kutsekoolide nn sotsiaalsed toetajad on aga muutunud uues Eestis pea 100-liselt. Suured tehased, ettevõtted, mis pakkusid praktikavõimalusi, on kadunud. Kutsekool pidi taasiseseisvunud Eestis ellu jääma üksi! Nüüdseks on koostatud moodulsüsteemil põhinevad õppekavad, mis peavad tagama paindlikkuse tööturule vastavalt. Koolitatud on õpetajaid, koostatud kutsestandardeid, leitud uusi partnereid, kirjutatud välisprojekte.

Võrreldes muutusi ülikoolides ja kutsekoolides, on viimastes toimunud muutused ilmselt suuremad. Eraõppeasutustes tehtut on raskem võrrelda, sest erastatud on tasuvamad erialad. Loodan, et erastamine kogub enam hoogu. Küsimus on aga pigem selles, mis saab nn ebapopulaarsetest ja samas vajalikest erialadest? Kas muutused kutseharidussüsteemis on piisavad või on nende läbiviimist takistanud vastuolud, mis ei tulene kutseharidusest, kuid on sotsiaalpoliitiliselt lahendatavad?

Autor: Anneli Kannus