Surmatants saksofoni saatel

Halvaendelisest pealkirjast hoolimata ei ole ?Surmatantsu? näol tegemist siiski mitte õudusdraamaga, ehkki autoritekst seda vabalt võimaldaks.

Strindbergi kalgist süngusest on Mikiveri versioonis alles küll kummaliselt kõlavad tumedad alatoonid, lavastuse rütm ja laad on aga pigem muigvel ja soe kui õõvastav-vihkav. ?End armastusele ohverdanud? näitlejanna ja ?mitte kunagi majoriks saanud? suurtükiväe kapteni (Elina Reinold ? Mikk Mikiver) teineteisthävitav abielu on saanud sedakorda hoopis ootamatu ja värske mõõtme või lähenemisviisi: see on kahe üksildase inimese kentsakas paaristants, mis erilise hoo saab sisse siis, kui ilmub keegi kolmas, kui tekib publik (Guido Kangur). Sündiv ?teater teatris? stiilis lavastus on vaimukas ja leidlik lahendus, mis jätab vaatajale pusimiseks mõnusa hulga lahtisi otsi, küsimusi ja oletusi, mida koduteel või hiljemgi edasi (h)arutada. Mis inimesed need küll olid? Keda uskuda, kellele kaasa tunda?

Lummav leid on Eesti esisaksofonisti Lembit Saarsalu esitatud tunnimees, kelle improvisatsioonid kord lähemal, kord kaugemal, kord taustal, kord esiplaanil näitlejaid saadavad, kommenteerivad, osatavad ja täiendavad, kasvades kujunduselemendist elavaks osaliseks.