Riik kingib maa parisnikele

Maa erastamine pälvib tähelepanu vaid siis, kui sellega on seotud mõni prominentne ärimees. Tuntumad libapõllumehed, kes talunikele mõeldud erastamissoodustust kasutanud, on vennad Andres ja Oleg Sõnajalg. Nad palkasid tankistid, keda variisikutena oksjonitel kasutasid. Praegu on vendadel ka maaäri äpardumas ja nad nuruvad riigilt maksetähtaegade pikendamist, sest tuhandete hektarite eest tasumine käib neil üle jõu.

Erijuhtumid on maa erastamine linnades, sest maa on seal hinnas ja selle tegelik väärtus teada. Linnadest eemal aga pole metsa- ja põllumaa väärtus selgunud, sest seda on siiani jätkunud kõikidele tahtjatele. Põldu on jätkunud kõikidele maaharijatele, sest kasutult seisvaid söötis põlde on piisavalt. Metsagi on rohkem kui selle raiujaid. Eestlased on selles mõttes justkui indiaanlased, kes ei suutnud mõista, et maa võib olla kellegi eraomand, millel on rahas mõõdetav väärtus.

Maad võib osta niisamuti kui iga teistki kaupa ? raha kauba vastu. Taibukamad eelistavad erastada maad soodsail tingimustel riigilt. Imet tegevad asjad on vaba maa erastamine ja piiratud osalejate ringiga maaoksjon. Mõlemal juhul eelistab riik kohalikke põllumehi, kes palehigis põllul omale elatist teenivad. Maaparistajad aga otsivad tankistiks kohaliku põllumehe, maksvad väikese vaevatasu ja ostavad sadade hektarite kaupa maad. Või siis teevad äriregistrisse kande, et tegutsevad põldurina ja nõuavad endale maad.

Omavalitsus tegelased pole lihtsameelsed. Läänemaa näitel on teada Ridderstedti juhtum, kus vallavalitsus ignoreeris libapõllumeest. Juriidiliselt korrektusele vaatamata maata ta jäigi. Tekib küsimus aga, et kui omavalitsus vastupidiselt käitub ja libapõllumeest maaerastamisel soosib, siis mis kasu vallaametnikud sellest saavad?

Eesti on ajanud järjekindlat erastamispoliitikat. Maa erastamisega toimuvat sahkerdamist jälgides paistab aga, et ka maa on liiga odavalt antud parisnikele, keda huvitab vaid kiire kasum.

Autor: Andrus Karnau