Hea pensionisüsteem leidmata

Rootsi juhtivad analüütikud ja aktsiastrateegid ütlevad Rootsi uudisteagentuurile Direkt, et olukorras, kus börsid on 28 kuud järjest langenud, tuleb aktsiatesse investeerimine ümber hinnata. Mantra, nagu oleks raha aktsiatesse paigutamine muudest investeeringutest kasulikum, ei kehti enam, ütleb Remium Securitesi aktsiastrateeg Robert Ahldin.

USAs on pärast 2000. aasta börsikrahhi aktsialanguse tõttu pensionirahast haihtunud 10 750 miljardit. Wall Street Journali analüüsi kohaselt on keskmise pensionisäästja portfelli väärtusest kahe aastaga kadunud neljandik. Leht tõdeb, et kui pajud unistasid luksuslikule pensionile jäämist juba viiekümnendates eluaastates, siis nüüd tuleb neil töötada 65ni välja. Kauem töötamist kinnitab ka USA statistika: kui 1998. aastal jäädi pensionile keskmiselt 62selt, siis nüüd 64selt. Üle 65. eluaasta jätkab USAs töötamist iga viies mees ja iga kümnes naine.

Ameeriklaste probleemide üheks põhjuseks peetakse 70. aastate keskel toimunud pensionireformi, kui mindi üle riskialtimale nn 401k fondisüsteemile. Töötajad ja tööandjad teevad sinna maksusoodustusega sissemakseid, mis investeeritakse väärtpaberiturule. Paljusid töötajaid ahvatleti sel moel investeerima oma firma aktsiatesse, aga pankroti korral, nagu juhtus Enroni jt suurfirmadega, on nad kaotanud kogu pensioniraha.

Rootsi üldised pensionifondid (AP fondid) on kaotanud riigi kindlustusameti hinnangul tänavu esimesel poolaastal börsilanguse tõttu oma kapitalist 42 miljardit Eesti krooni. Rootsi kindlustusfirmade kaotused küünivad kokku 208 miljardini. Dagens Nyheteri väitel on selles suur süü neil endil, kuna nad ostsid rohkesti aktsiaid, arvates vääralt, et börside madalseis on ületatud ja aktsiahinnad hakkavad tõusma.

Pensionikindlustusfondide tootlikkus oli poolaastaga 6,8 protsendiga miinuses ja paljude nende kohustused ületavad tunduvalt varasid. Nii katavad SparLivi, TryggLivi ja Skandia varad kohustusi vastavalt 87, 90 ja 93. Lähiaastatel hakkavad pensionile minema suured sõjajärgsed põlvkonnad. Kui olukord selle ajaga ei parane, siis tähendab see inimestele väiksemaid pensione ja suuremaid pensionimakseid.

Soome tööpensioniseadus sai tänavu 40aastaseks. Soome tööpensionikindlustuse katusorganisatsiooni TELA tegevdirektor Esa Swanljung on seadusega rahul ja usub, et see peab vastu veel paarkümmend aastat. Ka Soome hädaks on elanikkonna vananemine. Nii on aastal 2030 üle 65aastaseid 600 000 rohkem kui praegu. Soome rahandusministeeriumi hinnangul suurendab elanikkonna vananemine avaliku sektori kulusid aastail 2010?2030 6,5 võrra. Et töötajate arv väheneb, näeb ministeerium lahendusena põhiliselt kaht väljapääsu: inimeste tööea pikenemist ? praegu minnakse pensionile keskmiselt 59aastaselt ? ja maksukoormuse tõstmist.

TELA liikmete pensionifondides oli esimese kvartali lõpu seisuga 1111 miljardit krooni. Fondide nelja aasta tootlikkus on olnud 7,2, aktsiatesse on sellest rahast paigutatud umbes kolmandik. Rahast aga ei piisa ning Swanljungi sõnul tuleb tulevikus paratamatult suurendada pensionimakseid ning fondide tootlikkust.

Euroopa suurriikidest vajab hädasti pensionireformi Saksamaa, kus elanikkond samuti järsult vananeb. Kui praegu tuleb iga Saksa pensionäri kohta 2,8 tööealist, siis kahekümne aasta pärast on neid poole vähem. Kust võtta lisaraha, kas maksude tõstmisest? Praegune pensioni maksumäär on 19,1, millest poole maksab töötaja, poole tööandja.

Selle aasta algusest on sakslastel võimalik ka pensioniraha koguda vabatahtlike maksetena. Vaatamata sellele, et pakutakse korralikke maksusoodustusi sellega liitumisel, on 35 miljonist töötajast sõlminud vabatahtliku pensionikindlustuse seni ainult 2 miljonit.

Pensionid kurnavad Saksa suurettevõtteid, mis väidetavalt on 60. ja 70. aastail võtnud tööle liiga palju inimesi liiga headel tingimustel. Nüüd, kui majandusraskused sunnivad töötajaid enneaegsele pensionile saatma, läheb see neile kalliks maksma. Seetõttu on näiteks Siemensil pensionimaksmiskohustusi 78 miljardi ja DaimlerChrysleril 62 miljardi krooni võrra rohkem kui katet.

Järeldus on üks, et imerohtu ei ole ning pensionikohustustega toimetulekuks peavad riigid paratamatult tõstma tööiga ja suurendama töötajate pensionimakseid, sealhulgas vabatahtlikke.