Bürokraatia kipub ettevõtlust lämmatama

Eilses Äripäevas leiab Eesti Kaubandus-Tööstuskoja osakonnajuhataja Reet Teder, et äriühingute asutamise ja registreerimisega seonduv on Eestis bürokraatlik ja põhjendamatult kulukas. Äripäev on selle väitega nõus: kohustuslikuks tehtud, kuid mõttetute protseduuride aja- ja rahakulu on lõppkokkuvõttes üks majanduskasvu takistavaid tegureid. Raske on keskenduda majandustegevusele, kui kogu aeg tuleb riigile paralleelselt tõestada oma legitiimsust.

Alles see oli, kui ettevõtetel tuli end ettevõtteregistrist ümber registreerida äriregistrisse. Nüüd peavad 1. jaanuariks kõik aktsiaseltsid registreerima aktsiad Eesti Väärtpaberikeskuses (EVK), muidu järgneb sundlõpetamine ja kuni kahe miljoni krooni suurune trahv.

Kas emmast-kummast registrist siis ei piisa? On selge, et iga juriidiline samm võtab aega ega maksa just vähe. Samas ei pääse ettevõtja otseteed EVKsse, vaid peab kohustuslikus korras kasutama kommertspankade vahendamisteenust, mis on kaunis kallis lõbu.

Ühtlasi on riik loonud kommertspankadele kui samuti eraõiguslikele äriühingutele katkematu sissetulekuallika teiste ettevõtete arvel.

Aktsiate registreerimine EVKs peaks olema eelkõige äriühingu usaldusväärsuse küsimus. (Sama mõttetu ja kulukas on ka näiteks kohustuslik auditeerimine, vähemalt USA näitel.)

Kui aktsiaseltsi omanikel tekib usaldusväärsusega probleeme, võtavad nad ise EVK-tee jalge alla. Näiteks, kui on tulekul aktsiakapitali laiendamine, uute aktsionäride lisandumine, reorganiseerimine jne. Niisuguse võimaluse korral oleks tegu sisulise majandusvabaduse suurenemisega.

Vastuväitena saab tuua, et kõigi börsiettevõtete aktsiad peavad olema EVKs registreeritud: väikeaktsionärid saavad kontrollida oma osalust, maksavad pangale pidevalt kontohaldustasu ega kujuta asja muudmoodi ettegi.

Kuid siiski on vahe börsiettevõtte, millele rakenduvad kõrgendatud nõuded, ja näiteks ühemeheaktsiaseltsi vahel, mille aktsiad ei peaks olema kohustuslikus korras EVKs registreeritud.

EVK välistavat küll võimaluse äripartneritel nahka üle kõrvade tõmmata, kuid Reet Tederi andmetel on riigikohtus aktsiate omandiõiguse vaidlusi aastas lahendatud vaid 0?2 juhtumit. Kui seadusandlikult välistada paar juhtumit, millega kaasneb tüli eranditult kõigile, siis on see bürokraatia vohamine ja suurtükist varblase tulistamine.

Äripartneril saab naha üle kõrvade tõmmata n pluss ühel erineval moel, kui ikka väga tahta, küsimus on üldises ärikultuuris. Angotti-Massei saab oma ASi ikka registreeritud.

Liigne reglementeeritus detailides hakkab lõpuks ettevõtlust takistama. Klaarida tuleks hoopiski seaduse absurdne klausel, et suuromanik võib omastada väikeaktsionäri aktsiad, millal heaks arvab ? just see on Eestisse investeerimise ja meie börsinduse postpidur.

Lähiperspektiivis tuleb riigil üle vaadata ettevõtlusega alustamiseks minev aeg ja rahalised kulud, mille ühisnimetaja on bürokraatia. Kas või Soomes edenevad samad asjad palju ladusamalt.