Parlamentide hääbumise aeg

Euroopas ei süüdistata presidentlikkuses üksi Suurbritannia peaministrit Tony Blairi. Saksamaa valmiskampaanias puutub sama süüdistusega kokku ka kantsler Gerhard Schröder. Itaalia peaminister Silvio Berlusconile ei meeldi isegi, kui teda peaministriks kutsutakse. Ta on tehniliselt ministrite nõukogu president ja nõuab presidenditiitli kasutamist.

Paljudele meenutab presidentlikkus USA konstitutsiooni, kuid neil, kes näevad praeguses suundumuses Euroopa amerikaniseerumise järjekordset tahku, ei ole õigus. USA presidentide volitused on konstitutsiooni kaudu kongressi poolt rangelt piiratud, nad on vaid üks osa eraldiseisvate jõudude triaadist. Euroopa presidentlikud peaministrid on aga Suurbritannia lordkantsleri kunagiste sõnade kohaselt ?valitavad diktaatorid?. Eelkõige tähendab see seda, et nad ei võta parlamente enam tõsiselt. Mõni peaminister külastab parlamenti väga harva. Mõnel juhul on parlamendid pigem täidesaatva võimu ümmardajad kui suveräänsuse allikad. Berlusconi keelitas Itaalia parlamenti vastu võtma seadusi, mis esmajoones soosivad tema ärihuve.

Parlamentide ema, Suurbritannia parlament Westminsteris, katkestab tihti väitluse protseduurivahendiga, mida tuntakse nime ?giljotiin? all, nii et tähtsad seadused jäävad alamkojas suuresti läbi vaidlemata. Selle absurdne tagajärg on, et Lordide Koda, mida ei valita, muutub riigi tegelikuks seadusandlikuks koguks. Kõigil valitsustel on tava kasutada sekundaarset seadusandlust ? korraldusi ja määrusi, mida parlament ei kontrolli.

Euroopa Liit on ses suhtes eriti halb eeskuju. Selle seadusandlik kogu on ministrite nõukogu, mis vahel lubab valitud parlamendil otsuste tegemisel kaasa lüüa. Nõukogu koguneb muidugi suletud kabinetis, kus puudub avalik kontroll.

Mis on demokraatia keskse institutsiooni parlamendi ilmselge hääbumise põhjus? Miks ei ole enam kohta, kus inimeste esindajad vaidleksid tähtsate küsimuste üle ja hoiaksid täidesaatval võimul silma peal?

Põhjusi võib leida mitu. Üks neist on globaliseerumine. Otsuseid tehakse kaugetes ja sageli tundmatutes paikades, nt firmade nõupidamisruumes või kohtuvad liidrid eraviisiliselt või siis väljub asjade käik lihtsalt kontrolli alt. Kummalisel kombel otsustatakse ka Iraagi tõenäoline ründamine sel moel. Teine on poliitiliste mängude lahutamine inimeste eludest ja muredest. Parteid on muutunud pigem võimujagamise aparaatideks kui kodanike huvide esindajaiks. Selle tulemusena pöörduvad liidrid inimeste poole otse, arvamusküsitluste ja sihtgruppide kasutamisega. Seda on võimalik saavutada ka referendumite ja rahvahääletustega. Mõlemal juhul muutub parlament tarbetuks.

Parlamentide hinguseleminek tähendab eelkõige demokraatliku väitluse ja kontrolli vähenemist. Sellist arengut ei saa heaks kiita. Käes on aeg parlamentide vastuhakuks nii võimulolijate upsakusele kui valijate apaatsusele.

Euroopas vajame pigem rohkem kui vähem presidentlikkust, kui seda mõistetakse õigel, ameerikalikul moel, kus seadusandlik ja täidesaatev võim on eraldi legitiimsed ja võrdselt tugevad.