Septembris tegeleme õuntega. Õunte korjamise ettevalmistamise käigus koristame puude alt kõik maha varisenud õunad ja matame nad haiguste leviku tõkestamiseks sügavale pinnasesse.
Sobivaim redel õunte mahavõtmiseks on A-kujuline. Redeli tugijalad ei tohi vajuda mulda. Sellisel puhul võib redel ümber kukkuda ja õunakorjaja tõsise trauma saada. Teravate jalgade maasse vajumist väldivad kaks lauajuppi, millega redeli jalad maapinna ligidal paarikaupa ühendatakse. Lauajupid võivad olla redeli laiusest pikemad ? seda paremini nad redelit pehmel pinnasel stabiliseerivad. Puuredelile saame lisatoed kinnitada naeltega, metalli puhul on abiks pingutatavad klambrid või ettepuuritud aukudesse keeratavad metallikruvid (või ka poldid). Puude otsas ahvi kombel turnimine on ohtlik nii puule (oksad võivad kergesti murduda) kui ka korjajale.
Hakatuseks nopitakse ära madalal paiknevad õunad. Lõpetuseks premeerime end eriti apetiitsete ladvaõuntega.
Õunu, mida plaanitakse hoida keldris talveks, tuleb kohelda võimalikult hellalt. Korvist klobinal kasti valatud õunad ei säili, puu otsast allaraputatud ammugi mitte. Õunapuud peaksid oktoobriks õunteta olema ja seisma jäetavad õunad kenasti hoiuruumides.
Septembri teisel poolel istutame vaarikaid. Kevadeks seda tööd jätta ei maksaks, kuna vaarikas alustab kasvu sedavõrd vara, et siis peate tema istutamisega tegelema tõesti kohe pärast pinnase sulamist, aga ilmad võivad sel ajal olla aedaminekuks veel liialt nurjatud.
Vaarikad istutatakse tavaliselt ritta, sest siis on neid lihtsam toestada. Read võiksid olla põhja-lõuna suunalised. Ida-lääne suunaliste ridade puhul jäävad vaarikareatagusel alal kasvavad taimed tekkiva sügava varju tõttu kiratsema.
Vaarikaistikute vahekaugus reas on 50?80 cm. Kui plaanite mitu rida kõrvuti istutada, siis koduaias võiks ridade vahel olla 1,5 meetrit vaba ruumi. Vaarikaistik istutatakse samale sügavusele (või paar sentimeetrit sügavamale), kui ta puukoolis kasvas.
Pärast mulla kinnitallamist kärbitakse istik 50 cm pikkuseks. Nagu ikka lõpeb istutamise protseduur kastmisega.
Septembri lõpus ja oktoobri alul on paras aeg istutada marjapõõsaid. Ka nemad alustavad kevadel varakult kasvu ja siis võib nende istutamisega kergesti hilineda.
Põõsaistikule tehakse piisavalt suur auk, et ta juured vabalt sinna ära mahuvad. Pärast augu täisajamist ja kinnitallamist peaks istik jääma kuni 10 cm sügavamale kui ta enne oli. Sel viisil soodustame täiendavate juurte teket ja põõsas kujuneb kaharam. Arooniaid erandlikult ei istutata sügavamale, kui nad enne olid.
Istutamise järel lõigatakse välja kõik pliiatsist peenemad oksad. Jämedamaid kärbitakse seda tugevamini, mida vähem on istikul oksi ja mida halvemini nad on hargnenud.
Heitlehiste hekkide rajamine (paljasjuursete istikutega) algab siis, kui tõsisemad öökülmad on üle käinud ja lehed on hakanud massiliselt varisema. Tavaliselt saab hekke istutada septembri lõpust kuni oktoobri lõpuni. Sügisel on tark hekk istutada nendel aiaomanikel, kelle aias pinnas on liivasegune ja kuivapoolne. Kevadel kuivab selline pinnas liialt kiiresti ja istikud ei suuda täiendavate kastmisteta hakkama saada.
Paljasjuursed igihaljad hekitaimed tuleks maha panna hiljemalt septembri esimese nädalaga. Tavaliselt küll okaspuid paljasjuursena enam ei müüda.
Septembris jätkub sibullillede mahapanek. Kuu esimesel poolel tegele nartsissidega, teisel poolel tulpidega.
Jätkub aia väetamine lämmastikuvaese sügisväetisega. Kellel sõnnikut käepärast, see laotab selle laiali ja kaevab sisse sügiseste mullaharimistööde käigus.
Tuleb jälgida, et taimed suvises kasvuhoos või saagi kogumise käigus liialt mullast välja pole kerkinud. Vajadusel lisame maasikapuhmaste ümber ja marjapõõsaste alla mulda. Paljastunud juured hukkuvad talvekülmade tõttu.
September on soodsaim aeg viljapuude sügiseseks väetamiseks.
August oli parim kuu igihaljaste hekkide vormi pügamiseks. Kui pügamistöö on veel tegemata, siis tehke seda kohe septembri esimestel päevadel. q
Autor: Jüri Annist