Ettevõtluslaen kallineb?

Kümme aastat tagasi oli Eestis 42 panka enam kui 300 harukontoriga. Täna pole pankade üleslugemiseks isegi kahe käe sõrmi vaja, harukontorid on suures osas muutunud sularahaautomaatideks, posti- või internetipankadeks. Tänane pankade kapitaliseeritus ja riskijuhtimise oskus on tolle ajaga võrreldes palju paremad. Siiski on viimasel ajal arutletud, kas pangad liiga agaralt laenu ei anna, visates sellega õli tarbimise üha enam leegitsevasse lõkkesse.

Laenurisk oli pankade pankrotistumise peapõhjus. Nt üle 3/4 USAs 1971?1982 pankrotti läinud pankadest sattus raskustesse just laenude hapuksminemise tõttu. Teine oluline pankroti põhjus oli pettus, suurtel pankadel ka intressirisk. Kui pangal on piisavalt omakapitali, suudab ta laenukahjumitele ja intressitõusuga kaasnevaile lisakuludele vastu seista.

Panga omanike huvi ei ole omakapitali ülemäära paisutada. Omakapital on pangale palju kallim finantseerimise allikas kui deposiidid või laenud. Hansapanga arvelduskonto intress on täna 0,2 ja Ühispangal 0,5 kuu keskmiselt kontojäägilt, deposiidi aastaintress 3,5?3,9. Ükski panga investor poleks raha sellise tootlusega rahul. Pangad on huvitatud võõra raha väljalaenamisest, siis on investoreil võimalik saada enam dividende.

Vastandsuunaliste huvide ja pangandustegevuses tekkivate riskide juhtimiseks on üks oluline näitaja omakapitali adekvaatsus. See näitaja kui rahandussüsteemi stabiilsuse tagaja on keskpankade ja finantsinspektsiooni järelvalve all. Et pangad ei läheks finantsvõimenduse või riskide võtmisega liiale, on vastu võetud nn Baseli kokkulepe. Baseli komitee (BK) asutasid 1974 kümme juhtivat tööstusriiki. BK kehtestab rahvusvahelised pangandusnormatiivid ? järelevalvestandardid ja hea tava praktika. Praegu kehtiva Baseli kokkuleppega (1988. a) on ühinenud 100 riiki, sh Eesti. Kokkulepe sätestab, millises ulatuses peavad pangad siduma omakapitali ehk milline raha peab pangal endal alati olemas olema ja millises ulatuses võib pank kasutada võõrkapitali.

Kokkulepe kehtestas pankade omakapitali miinimummääraks 8 riskiga kaalutud aktivatest ja bilansivälistest kirjetest. Eesti Pank on seni pidanud vajalikuks pankadel säilitada 10-list omakapitali adekvaatsust. Ses osas on meie pangad hoiustajale turvalisemad, laenud aga veidi kallimad.

Mullu tegi Baseli komitee ettepaneku kokkuleppe oluliseks muutmiseks. Uute põhimõtete kohaselt peaks pangad muuhulgas täpsemini hindama laenuvõtja riskitaset ja muutma intressimäära. Tookord hinnati väike- ja keskettevõtted laenuvõtjatena suurfirmadest riskantsemaks ja nõuti neile laenamisel suuremat omakapitali tagavara.

Kuigi teema puudutab otseselt ka meie pankade laenutegevust, ei mäleta seni ajakirjandusest ühtegi sõnavõttu sel teemal. Saksamaal kutsusid Baseli komitee ettepanekud esile ägeda pahameele. Neis nähti koguni USA finantshiidude soovi Euroopa pangandussektorit nõrgestada ja siinpool suuremat turgu võita. Saksamaa hoiupankade assotsiatsioon leidis oma liikmespankade portfelle analüüsides, et väike- ja keskettevõttele antav laen oleks kallinenud vähemalt 20. Samas näitas hoiupankade statistika, et tegelikud laenukahjumid ses sektoris ei nõua laenude hindade tõstmist.

Juulis 2002 tehtud avalduses esitas BK avalikkuse survel värskemad arusaamad uutest kapitali adekvaatsuse ja riskide hindamise nõuetest. Nende kohaselt oleks pankadel lubatud näidata alla 780 mln kr suuruse aastakäibega ettevõtteid oma portfellis suurettevõtetest eraldi ning rakendada siin madalamat omakapitali määra kui suurettevõtete portfellile. Omakapitali nõue väike- ja keskettevõtetele laenamisel võiks olla kuni 20 madalam.

Pankadele antakse väike- ja keskettevõtete laenude käsitlemisel teinegi võimalus: kui laen jääb alla miljoni euro, ei pruugi iga ettevõtet eraldi hinnata, vaid võib rakendada standardiseeritud lähenemist. See on odavam, nõuab pangalt vähem tööjõukulu ja peaks võimaldama intressitaset alandada.

Eesti olukord on suurte riikide mängus veidi eriline, sest meie pangad on enamuses Skandinaavia korporatsioonide käes. Selge, et meile ei hakka keegi kehtestama eraldi riskide hindamise süsteemi, süsteem hõlmab kogu panka ja kõiki tema tütarettevõtteid. Paraku erinevad meie ettevõtted Skandinaavia ja Kesk-Euroopa omadest selle poolest, et tegutsemisajalugu on siinmail enamasti lühike ja ka omakapitali pole jõutud veel eriti koguda. Lääneriikides loetakse alla viie tegutsemisaastaga ettevõtet veel alustajate hulka. Seega pannakse ka meie laenuvõtjate riskiskaala Skandinaavia mallide järgi paika ning polegi imestada, kui meie mõistes täitsa tegija firma näeb ses võrdluses üsna kehvake välja. Uued regulatsioonid võivad kaasa tuua selle, et laenutingimused on Eesti ettevõtjaile tulevikus ebasoodsamad kui mujal Euroopas. See kahjustab Eesti ettevõtete konkurentsivõimet.

BK tahab uued omakapitali ja järelvalve nõuded kehtestada 2003. a lõpus. Komitee otsuste alusel kehtestab Euroopa Liit omakorda oma direktiivid panganduse reguleerimiseks. Riikidele antakse uute põhimõtete juurutamiseks aega tõenäoliselt kuni 2006. a lõpuni.

KredExisse on juba jõudnud taotlusi väike- ja keskettevõtete laenude tagamiseks, kus laenuperiood on ettevõtte jaoks vajaliku viie aasta pealt lühendatud kolmele, sest pangas kehtiv laenuvõtjate klassifikatsioon ei luba sellisele kliendile üle kolme aasta pikkust laenu anda. Asja teeb eriti kurioosseks tõik, et graafiku arvestuse aluseks on siiski viieaastane makseperiood ning viimase kahe aasta maksed lihtsalt koondatakse laenu lõppu üheks Suureks Pauguks kokku. Laenu tagaja paneb see väga ebamugavasse olukorda ? suurt makset ei saa ettevõte korraga tasuda ja laenu tuleb pikendada. Kes julgeks laenu käendada, kui on teada, et 3. aasta lõpus ettevõte viimast tagasimakset teha ei suuda? Raske on hinnata, kas tegu on erandiga või on alanud tõsisem laenutingimuste karmistumine väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete jaoks.

Kas Eesti finantsinspektsioonil ja pankadel on võimalust uute põhimõtete kujundamisel kaasa rääkida? Loodan, et pankade esindajad leiavad võimaluse oma plaane avalikkusele valgustada.