Ajakirjanik ei tohiks teenida laimuga

Meenutades Hüvitusfondi minevikku teatab Äripäev 18.09. (vt. Hüvitusfondi maine löögi all) hetkeseisu kohta: ?On saanud selgeks, et poliitikutest koosnev nõukogu ei suuda täita oma kontrollifunktsioone, sest poliitikuid on kerge preemiate ja lisatasudega ära osta?. Ühte lausesse on siin mahutud mitu valet. Fondi nõukogu esimehena (alates eelmise juhatuse vabastamisest 1998. a) teatan, et

Hüvitusfondi juhtimine tagasivaatele järgnenud viiel aastal pole võrreldav varasemaga ja on kulgenud probleemideta;

Ei fondi nõukogu poliitikutest ega ametnikest liikmetele pole alates 1996. aastast makstud lisatasusid ega preemiaid ning praegused liikmed pole neid kunagi saanud.

Erinevalt võib-olla Äripäevast ei tule korralikus majandusorganisatsioonis kõne allagi, et kontrollitav saaks määrata kontrollijale preemiaid.

Jäägu igaühel oma rikutuse järgi otsustada inimeste äraostetavuse üle.

Loos mainitud riigikontrolli avastustest pole Hüvitusfondil suurt abi olnud. Sealt tulid positiivsed hinnangud ajal, mil fondi eksjuhtide kohtuprotsessid põhjustanud sündmused aset leidsid, kriitilised aga siis, kui nõukogu oli neile sündmustele juba jaole saanud. Kriitika nõukogu aadressil seoses nende kriminaalasjadega lükkas ümber kriminaaluurimine. Selle järelduse kohaselt tegutsesid tegevjuhid loomulike volituste piires ja nõukogul polnud võimalust selliseid tegusid operatiivselt avastada.

Kokkuvõttes puudub nii võimalus kui motiiv nõukogu äraostmiseks. Nõukogule saaks preemia määrata rahandusminister, minu kui esimehe, mitte kontrollitava ettepanekul. Sellist ettepanekut minult pole ega tule. Raha selliste lugude eest on ajakirjanikel alatult teenitud. See on lisatasu inimeste laimamise ja lugejate petmise eest.