Riik koormab ettevõtlust?

Paari aasta eest vastuvõetud Eesti väärtpaberite keskregistri seadus, mis kohustab ettevõtjaid neile kuuluvate aktsiaseltside aktsiad EVKs registreerima hiljemalt järgmise aasta esimeseks kuupäevaks, tekitab alles nüüd, kui kaheteistkümnes tund pea et löönud on, elavat vastukaja.

Mida lähemale jõuab jaanuar, seda suurem negativism kogu arutelu saadab. Miskipärast kiputakse seadusandja otsust vaatama ainult ühe mätta otsast ? riik koormab ettevõtlust mõttetu bürokraatiaga ja tekitab lisakulutusi, mille vajalikkus on kaheldav. Pigem on aktsiate registreerimine ikka positiivne kui negatiivne kohustus ja ettevõtja peaks selles nägema efektiivset kaitsemehhanismi mitte üleliigset bürokraatianormi

Aktsiate EVKs registreerimine tõstab oluliselt Eesti ettevõtluskeskkonna läbipaistvust ja usaldusväärsust. Olgu, võib olla tundub eelmine lause sisutu sõnakõlksuna, mis praktikas mingisugust väärtust ei oma, kuid mõelgem siis korra ainult isiklikust vaatevinklist lähtuvalt.

Nimelt vabastab aktsiate registreerimine ettevõtte juhtkonna mitmetest aktsiaraamatu pidamisega seotud ülesannetest ja kaitseb omanikku potentsiaalsete aktsiapettuste eest, mida seni kahjuks mõned lüngad seadusandluses võimaldanud on. Kui võrrelda registreerimisele kuluvat tasu pettusest tulenevate kohtu-, advokaadi- ja uurimiskuludega, siis saab igaüks isegi aru kumb tegelikkuses soodsamaks osutub.

Minu seisukoht tugineb isiklikule kogemusele. Jutt on kahe osanikuga firmast. 50 omanik ja minu toonane äripartner (Seli peab tõenäoliselt silmas Jaan Mugrat ? toim) oli aktsiaseltsi juhataja ning ka aktsiaraamatu hoidja. 2000. aasta oktoobris korraldas juhataja omandisuhted selliselt, et firma omanikuks jäid ainult tema ja temaga seotud firmad.

Juhataja tegi uue aktsiaraamatu, kus osanikena olid märgitud enda ja sugulastega seotud kaks juriidilist isikut. Ta lasi muudatused kinnitada mitte oma kodulinnas Tartus, vaid sõitis notari juurde teise maakonda, et vältida tuttavaid inimesi. Edasi võib juhataja viia enda allkirjaga kinnitatud muutused äriregistrisse ja ongi põhimõtteliselt kõik, omanikering on vahetatud. Õnneks antud juhul äriregistrini asi ei jõudnud, kuid kohtuvaidlus kestab.

Pettus võib ilmsiks tulla üsna pika aja möödudes, sest oma kaaslasi usaldades ei käi keegi pidevalt aktsiaraamatut kontrollimas. Kui pettus lõpuks avastatakse, siis algab pikk ja kulukas kohtutee, mille lõpuks tõenäoliselt küll taastatakse esialgne olukord, kuid tavaliselt ei oma see enam olulist tähtsust.

Enamasti on taoliste tegude eesmärgiks koheselt müüa või välja kantida kogu ettevõttele kuuluv vara, mille tagasi saamine osutub praktiliselt võimatuks, sest suurel osal juhtudest kuulub see avastamise hetkeks ?heausksetele? ostjatele.

Autor: Neinar Seli