Ametnik peab olema üldiste huvide teenistuses

Lugedes Hardo Pajula või mõne teise temataolise analüütiku mõtteavaldusi avalikust sektorist, tundub uuesti elustuvat nõukogudeaegne retoorika. Progressiivse maksumaksja vastas seisvat mittetootliku sektori parasiidid ? avalikus sektoris maksumaksja turjal liugu laskvad arstid, õpetajad, politseinikud ja muidugi ametnikud.

Avaliku sektori pakutava solidaarsuse, õigluse ja arenguvõimaluste võrdsuse kallal õelutsejad teevad ühiskonda lõhestades ja inimesi tülli ajades Eesti rahva arengule korvamatut kahju. Vajalik on asjalik arutelu ja järjekindel töö selle nimel, et meie haridus, meditsiin, korrakaitse ja ametnikkond saaksid täita neile pandud tähtsaid ülesandeid.

Eesti avalikus teenistuses vajavad muutmist kaks asja, milles valitsevad vale areng või olulised tegematajätmised. Esiteks tuleb avaliku sektori teenistujale tagada aja nõuetele vastav staatus. Arengustiimulite poolelt tuleb tugevdada õpetajate, arstide, politseinike ja ametnike ühiskondlikku positsiooni ? palk ja sotsiaalne kaitse peavad vastama nende haridustasemele ja töö tähtsusele. Hüved peavad olema tasemel, et inimene püüdleks nende poole ja kardaks neid kaotada.

Samal ajal tuleb tugevdada kontrolli, et ühiskondlikku positsiooni ei kasutataks vääralt. Vastutuse suurendamiseks tuleb avaliku sektori teenistuja eksimusi karmimalt karistada. Loomulikult tuleb tõsta professionaalsusnõudeid. Vajaliku ettevalmistuseta lapsametnikud pole ohtlikud üksnes rahvale, vaid ka iseendale.

Hüvede pakkumine ja nõuete karmistamine eeldavad tugisüsteemi arendamist. Oluliselt tuleb parandada vastavate spetsialistide koolitust. Riiki võib võrrelda ettevõttega, aga riik on siiski väga erilaadne ettevõte. Riik peab looma selliseid hüvesid, nagu rahva elujõud ja tulevikuusk, demokraatia, ühtekuuluvustunne, solidaarsus, kodumaa-armastus.

Sageli pole aga töötaja ühiskondlike hüvede loomiseks ette valmistatud. Puuduvad üldteadmised riigi ülesannetest ja ühiskonna vajadustest. Puuduvad erialased teadmised oma ametikoha täitmiseks. Puudub enda kui avaliku sektori töötaja rolli mõistmine ja käitutakse nii, nagu kujutaks ministeerium, riigiamet, kool või haigla endast rahas väljendatavat kasumit tagaajavat saapavabrikut või ööklubi.

Üldine nõue ametnikule on sama mis kõigile töötajatele. Ametnik peab olema ala asjatundja. Avalik sektor esitab lisaks erialastele teadmistele spetsiifilisi nõudeid. Näiteks tugev enesedistsipliin ja -kontroll, sest avalikus sektoris puudub lihast ja luust omaniku vahetu inimlik järelevalve töö hulga ja kvaliteedi üle; hea suhtlemisoskus, sest ametnikul tuleb kokku puutuda paljude inimestega; seesmine ligimesearmastus ja soov mõista inimesi, sest ametniku ülesanne on ühiskonda koos hoida.

Paraku ei anna viimaste aastate arengud alust eriliseks optimismiks, et loota lähitulevikus nihkeid paremusele. Süsteemi ei ehitata, vaid lõhutakse. Avaliku sektori teenistuja staatust püütakse igati nõrgendada. Koolituse laiendamise asemel riigitellimust avaliku sektori erialadele hoopis vähendatakse. Ametnik püütakse teha kitsapiirilise äriettevõtte spetsialisti sarnaseks.

Erasektoris toodetakse lihtsaid hüvesid (toit, riided, tööpingid, kosmoselaevad). Avalikus sektoris luuakse väga keerulisi hüvesid ? demokraatia, solidaarsus, ühtekuuluvustunne. Keeruliste hüvede loomist juhtida on raskem. Erasektoris on eesmärgid mõõdetavad ? kasum, turumahu kasv jms. Avalikus sektoris ei ole eesmärgid nii lihtsalt mõõdetavad. Keerulise eesmärgi poole liikumist on keerulisem juhtida (näiteks raskused motivatsioonisüsteemi loomisel). Erasektori tooted on inimesest väljaspool, avalik sektor peab kujundama inimest ennast.

Avalikku sektorit kahjustavad kõige enam nõukogude ajal inimestes väljaarenenud ühiskondlik nihilism, küünilisus üldinimlike väärtuste hindamisel, haiglaslik egoism ja omakasu püüdlemine. Eraettevõttes jäävad need vaimsed väärarengud enamasti selle ettevõtte seinte vahele. Avalikus sektoris taastoodavad aga vaimult ja ettevalmistuselt sobimatud inimesed endisaegset suhtumist ja käitumist.

Inimesena peaks ametnik hästi orienteeruma poliitikas, sest poliitika tähendabki avalike asjade arutamist ja otsustamist. Ametnikud peaksid aga olema poliitilistest organisatsioonidest sõltumatud, sest nende ülesanne on olla ühiskonnas erapooletud eksperdid. See pole sageli võimalik poliitilisse organisatsiooni kuuludes. Politiseerunud ametnik kaotab usaldusväärsuse mitte seepärast, et poliitika on ebausaldusväärne, vaid et konkreetse organisatsiooni huvid on kogu ühiskonna huvidest kitsamad. Ametnik peab olema üldiste ühiskondlike huvide teenistuses.