1. juulil 2002. aastal jõustunud ja kauaoodatud võlaõigusseaduses on sätestatud tööde ja teenuste osutamiseks endise tööettevõtulepingu asemel kaks uut lepinguliiki: käsundusleping ja töövõtuleping.
See tähendab, et enamik töövõtuga tegelevaid firmasid peab oma lepingud lähtuvalt uuest seadusest üle vaatama. Lihtne see pole, sest selleks, et jurist saaks muudatused sisse viia, peab ta süvenema firma töö spetsiifikasse ja välja selgitama firma poolt osutavate teenuste olemuse.
Allpool püüangi osutada mõnele olulisemale probleemile, millele tasuks tähelepanu pöörata just konsultatsioonifirmadel ja projekteerijatel.
Mõistete osas esmapilgul erinevusi nagu polekski. Alles lepinguliikide kehtestatud sisusse süvenemisel ilmneb rida kardinaalseid erinevusi. Eristamine on oluline just seetõttu, et vaidluste korral kuulub kohaldamisele lepingu olemusele ja eesmärgile omane võlaõigusseaduses sätestatud lepingu liigi regulatsioon, mis toob kaasa erinevad poolte vastutuse alused (VÕS § 1 lg 2).
Töövõtulepingu olulisemaks erinevuseks käsunduslepingust on see, et teenuse osutaja kohustub teostama kokkulepitud tulemuse ? töö (koostama projekti, teostama ehitustöö jms). Käsunduslepingu puhul on aga tähtis isiku iseseisev tegutsemine teatud eesmärgi saavutamise nimel ? oluline on protsess (näiteks ehitusjärelevalve, autorijärelevalve, omaniku järelevalve, juriidilise õigusabi osutamine, planeeringute koostamise konsultatsioon, keskkonnamõjude hindamine jms).
Käsund tuleb täita hoolsalt, lojaalselt, käsundiandja jaoks parima kasuga, vältides kahju tekkimist käsundiandja varale, ning käsund on teostatud üldiselt tunnustatud kutseoskuste tasemel ja järgides käsundiandja juhiseid (näiteks omanikujärelevalvet teostav isik järgib vastavaid ehitusnorme).
Seega käsund on täidetud nõuetekohaselt isegi siis, kui soovitav tulemus on negatiivne (näiteks juriidilise abi osutamisel on kohtuotsus käsundiandjale ebasoodne, ehituse omaniku järelevalve tulemusena tuleb käsundiandjal täiendavaid töid teha, et ehitustööd oleks nõuetekohased). Sellest tulenevalt pole ka käsunduslepingus tavaliselt võimalik kokku leppida käsundi täitmise üksikasjades.
Töövõtulepingu puhul aga pole oluline tulemuse saavutamise protsess, vaid oluline on tulemuse kvaliteet ja vastavus lepingu nõuetele. Töövõtulepingu puhul peaks olema lepingus detailselt kirjeldatud, millistele nõuetele lõppprodukt ? töö ? vastama peab.
Käsundi puhul aga on oluline protsessi korrektsus ja käsundiandja juhiste täitmine.
Erinevus on ka alltöövõtu kasutamisel. Käsunduslepingu puhul eeldatakse, et käsund teostatakse isiklikult, töövõtu puhul aga eeldatakse, et töövõtja ei pea täitma lepingut isiklikult. Antud juhul tähendab see seda, et kui teenuse osutamisel oli tegemist käsunduslepinguga ja all-käsundisaajate osas kokkulepped lepingus puudusid, siis seda eeldatavalt teha ei tohi ning tegemist võib olla lepingu rikkumisega. Töövõtu puhul aga lepingus vastavate kokkulepete puudumisel võib töövõtja alltöövõttu kasutada.
Töövõtu puhul peab kokkulepitud tulemuse saavutamisel tellija alati maksma töövõtjale tasu, käsunduslepingu puhul aga sel juhul, kui lepingus oli tasu maksmine kokku lepitud või seda võis mõistlikult eeldada ning ka tingimusel, et käsundisaaja täidab käsundi oma majandus-ja kutsetegevuses.
Käsunduslepingu puhul on oluline lepingus märkida, kuidas käitutakse, kui käsundiandja annab ebaseaduslikke juhiseid. Eriti teravaks võib see kujuneda juriidiliste nõuannete, keskkonnamõjude hindamise, autorijärelevalve puhul. Näiteks kui käsundiandja leiab (vähendamaks teenuse mahtu ja hinda), et omaniku järelevalvet teostav isik ei pea kontrollima või viibima kaetavate/varjatud tööde teostamise juures (näiteks torustike paigaldamine maapinna sisse). Sel juhul ei saa teenuse osutamine olla vastavuses järelevalve teostamise olemusega ning järelevalve teostaja peab sellest teavitama käsundiandjat ning sellise töö siiski teostama. Viimase õiguse tagab võlaõigusseadus, millega tagatakse käsundisaajale tegutsemis- ja otsustamisvabadus käsundi täitmisel, tuginedes tema erialastele teadmistele ja võimetele.
Kokkuvõtteks peab märkima, et kui tekivad vaidlused lepingute tõlgendamisel, lähtutakse peale lepingus sätestatu ka lepingu olemusest ja eesmärgist, lepingupoolte vahel välja kujunenud praktikast, nende kutse- ja tegevusaladel kehtivatest tavadest ning hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. Kui pole võimalik tuvastada, millise lepinguliigiga on tegemist, siis lähtutakse poolte tahtest, s.o lepingus kokkulepitust.
Tähelepanu tuleb pöörata asjaolule, kas tegemist võib olla tarbijatöövõtuga (teenuse osutamine füüsilisele isikule tema vallasaja suhtes või vallasaja valmistamine). Teenuste osutamisel tarbijale on rida erisusi võlaõigusseaduses, mida tuleks järgida.
Kahjuks on võlaõigusseaduses palju mõisteid, millel konkreetne sisu puudub ning millele vastuse annab alles kohtupraktika.
Autor: Tiina Mitt